Hingekunstnik Mirjam Raag

Umbes nädal-poolteist tagasi istusime mina, Erki ja Mirjam Tokumarus maha, et natukene vestelda ja üksteist tundma õppida. Megavahva oli! Meil oli selline pooleldi intervjuu vormis, pooleldi vabas vormis vestlus, mille käigus jõudis arutada nii mõndagi põnevat.

Maa ja Kosmos

Mirjam on kunstnik, loomingu- ja loodusinimene, kelle maalid mind juba esimesest silmapilgust väga-väga kõnetasid. Võib-olla kõige rohkem põnevust tekitavad hingepildid, mida Mirjam loob inimeste hingedest, kuid lisaks sellele teeb ta ka floorapilte, mis kujutavad erinevate taimede olemust, ning maalib väga fantaasiaküllaseid müstilisi maailmu ja muinasjutumaid, unenägusid, valgusolendeid, kosmilist geomeetriat ning palju palju muud huvitavat.

Mirjami koduleht on täis maagilist kunsti ning sealt leiab infot hingepiltide, floora seeria ja muude teoste kohta: www.mirjamraag.com

Lisaks saab Mirjami tegemisi jälgida ka Facebookist ning Instagramist.

Seekordne postitus tuleb intervjuu vormis – panen kirja meie vestluse, mille lindistasin. Te võite proovida Mirjami häält ette kujutada, see oli hästi naerune, sõbralik, lahke ja armas, justkui kellukese helin!

*

Pille: Mul on nii palju küsimusi! Kui sa teed hingepilti – see on nii-nii põnev! – siis kas sa näed inimese hinge visuaalselt või sa lihtsalt istud maha ja käsi hakkab liikuma, kanaldad midagi?

Mirjam: Mõlemat... Mul on hästi visuaalne mõtlemine ja see on selline intuitsiooni teema paljuski. Ma tunnetan inimest, siis peas tekivad kujutluspildid ning kui ma maalin, siis ma hakkan neid samu kujutluspilte edasi arendama. Kõigepealt teen mõne visandi ja panen kirja märksõnad ning kui ma hakkan maalima, siis pildid tavaliselt natukene muutuvad ja hästi palju asju tuleb veel juurde. Maalimise ajal ma leiangi alati uut infot ja ideid.

On olnud isegi nii, et mõnikord enne inimesega kohtumist olen juba mingit pilti näinud ja see ei ole pärast kohtumist eriti muutunud, mis on väga huvitav. Ma ise ei saagi alati aru, mida ma teen... Aga pärast, kui inimesed on oma hingepildi kätte saanud, siis siiamaani on kõik täppi läinud, on öeldud: „Vau, ma nii tunnen ennast ära nendes sümbolites!”. See pole väga loogiliselt seletatav, mis ma teen.

Erki: Kas sa vaatad inimesele silmadesse ja näed siis kohe mingit pilti?

Mirjam: Mitte kohe, kui ma lihtsalt igapäevaselt suhtlen inimestega, siis ei ole nii, et kogu aeg pilte näen. Aga põhimõtteliselt kui ma sellele keskendun, siis hakkan midagi nägema, tulevad mingid värvid, kujundid, sümbolid. See on väga see, et millele ise keskendun. Kui suvalist pilti teen, siis kujutan lihtsalt oma hetkelist emotsiooni, eks. Kui teen kellelegi teisele, keskendun tema energiale. Taimepilte tehes keskendun selle taime olemusele, mida parasjagu kujutada tahan.

Reigo hingepilt

Mirjam. Foto: Jessica Elisabeth Luik

Kummel / Armastuse sõdalane

P: Ma täna suht juhuslikult leidsin mingi väelooma teema. Kas oled inimese hinges mõnda looma ka näinud?

M: Jaa, üks hingepilt, mida hakkan kohe tegema, seal on suur lind, kes on vist mingisugune valge kotkas või midagi sellist, ja ühe pildi peal oli draakon pilvede sees. Need on lisaelemendid või sümbolid, mis võivad tähendada ka midagi muud, mitte otseselt väelooma. Kes võib ka ju olla, aga pigem on tegu hinge erinevate külgedega, inimese enda omadustega, mis selles loomas esindatud on.

P: Milliseid hingi sa oled inimestel näinud, kas täitsa musti või hingetuid oled ka näinud?

M: Mina ei tea, et oleks. Võimalik, et ma pole lihtsalt kokku puutunud. Aga minu arvates ei ole sellist asja nagu hea või halb hing. [Hingepilti tehes] mõni inimene hakkab kohe kartma, et kui tal on mingi negatiivne külg, siis ta ei taha seda näha pildi peal, kuid hing on midagi sügavamat, seal ei ole neid äärmusi. Kõik on siiamaani hästi huvitavad ja ilusad olnud, hingepildil ei saakski keegi kuidagi halb või negatiivne olla.

Aga hingetuna – ma ei tea, no räägitakse mingitest reptiilidest ja asjadest, aga ma ei ole kellegi sellisega kokku puutunud. Huvitav oleks tunnetada sellist inimest.

E: Mulle on räägitud, et kui elad karmis riigisüsteemis, siis hinged mõnes mõttes lukustatakse ära süsteemi poolt ja inimesed, kes olid võib-olla varem head ja toredad, muutuvad. Tahaks kõigis päris inimese tagasi tuua. Kuidas seda teha?

M: Sellele ma oskan lihtsalt vastata: paljudel inimestel on hinge olemus hästi sügavale ära peidetud. Võimalik, et nad elavad nii tugevalt materiaalses maailmas, et nad ei ole eriti ühenduses oma potentsiaaliga. Hingepilt näiteks teebki seda, et ta aitab inimesel selle ühenduse uuesti luua. Eesmärk nende piltidega ongi just see, et inimesi motiveerida, peegeldades seda, kui ilus igaüks on. Et ei unustataks ära, kui ilusaid ja individuaalseid külgi kõigil meist on.

P: Just, me olemegi nii palju mõelnud sellele, kuidas ühiskonda parandada, et inimestel kaoks müür iseenda tegeliku mina ja välise mina vahelt. Kuidas müüri kaotada ja kontakt iseendaga taas tekitada?

E: Võib-olla tõesti aitaks, kui me neile hingepilte näitaks. Komöödia ja huumor võib ka aidata nende inimeste puhul.

M: Lastel on see kontakt olemas. Peaks ennetama seda probleemi, et lastel ei tekiks ühenduse ärakadumist, sest tavaliselt lapsed on ju enda loomusega hästi ühenduses. Kui saaks toetada nende arengut!

P: Kas sa oled mõnele inimesele mitu korda ka hingepilti joonistanud ja kas see on ajas muutunud?

M: Mkm. Ma olen selle muutumise peale mõelnud küll, aga ma olen veel küllaltki noor ja pole olnud veel olukorda, et saan kellestki 10 aastat hiljem uuesti pildi teha... Tahaks seda kunagi proovida! Tundub, et mingid detailid võivad muutuda, aga usun, et olemus ei muutu, see on midagi nii iseloomulikku inimesele...

E: Kas auraväli on seotud hingepildiga?

M: Ma ei tea, sest ma ei ole seda nii palju uurinud, seal võib kindlasti olla mingi seos, aga mulle tundub, et aura on äkki selline asi, mis võib rohkem muutuda elu jooksul. Ma arvan et see hingepilt on sügavam ja nii palju ei muutu.

E: Muutub miljonite aastatega, ühe eluga võib-olla mitte.

M: Võib-olla jah... Tegelikult, kui täpsem olla, siis koosneb hing kahest osast: hingest ja vaimust. Vaim on see surematu osa meist, mis rändab läbi elude ja väga palju ei muutu. Hing on meiega kaasas vaid ühes elus ja eksisteerib nii kaua kuni meid peale surma siin maailmas mäletatakse. Minu hingepilte võiks tegelikult nimetada hinge- ja vaimupiltideks, sest ma maalin neid mõlemaid tasandeid koos. Tahaks proovida ühes elus ja teises elus teha hingepilti ja siis erinevusi võrrelda, see oleks lahe!

Universumi süda

Uinuv jumalanna

Fraktaalne maailm I

 
P: Ma hiljuti lugesin ühte blogipostitust, kus ühel seminaril oli teemaks Hawaii õpetus, mille kohaselt mitte ainult inimesel ei ole Kõrgem Mina, vaid ka mingil kollektiivil, grupil või inimeste kooslusel on Kõrgem Mina. Kas sa saaksid inimeste koosluse hinge ka tunnetada?

M: Ma arvan küll jah. Ma arvan, et siis ma tunnetaksin nende koosolemist, paneksin sinna pilti nende sünergiat. Sinna läheks siis ilmselt kahe inimese elemendid – kui on kaks inimest. Grupi kohta ma isegi ei tea praegu.

E: Kas sa organisatsiooni hingepilti saaksid teha?

M: Ma ei ole veel teinud sellist asja, see oleks huvitav. See oleks teine asi, see ei oleks nagu inimese hing enam. Ma tunnetaksin selle organisatsiooni olemust, mis on sinna sisse pandud, sellest tekib ka mingi oma hing kuidagi...

E: Organisatsioon on ju ka elus, see energiakogum on elus ja tal on mingi oma soov. Võib-olla kui me joonistaks neid hingepilte, saaksid organisatsiooni liikmed aru, kuskohas nad on üldse.

M: See on päris huvitav mõte tõesti. Katsetaksin seda hea meelega.

P: Kas sina arvad, et igaüks võib hingepilti joonistada või see on rohkem nagu anne või jumala kingitus sulle?

M: Ma ei tea... Ma hiljuti natuke uurisin „ande” tähendust. Leidsin huvitava tõlgenduse, et anne on selline asi, millega sa oled eelmistes eludes hästi palju tegelenud ning selles elus, kui hakkad selle alaga tegelema, tulevad alateadlikult need kogemused meelde ja see oskus areneb hästi kiiresti. Kui hakkad midagi selles elus alles täitsa nullist õppima, siis järgmises elus võib-olla tuleb see palju lihtsamalt ja nii edasi. Näiteks taimedega on mul küll nii, et ma kuidagi intuitiivselt juba mingeid asju tunnetan ja saan aru nende kohta. Võimalik, et igaüks oskaks midagi sarnast teha, aga see väljenduks võib-olla erinevalt, mõni kirjutab või teeb midagi muud. Mina loon läbi visuaalse poole. Kindlasti igaüks on võimeline inimese hinge tunnetama, see on intuitsiooni ja tunnetamise teema. Erineb lihtsalt see, mis kujul.

P: Kas sa nimetaksid hingepiltide maalimise võimet sensitiivseks võimeks ja milliseid sensitiivseid võimeid sul veel on?

M: Arvan jah, et see on sensitiivne, kuna see on tunnetamine, nagu intuitsiooni järgi. See tunnetamine võibki olla üks võime, mis jaotub eri kohtadesse. Ma olen näiteks taro kaartidega tegelenud. Olen kogenud väga õrnalt telepaatilisi sidemeid, mitte nagu sõnadega, vaid kui mul on olnud paari inimesega hästi lähedane side, siis olen tunnetanud nende emotsioone kui nad on hästi kaugel. Ma alguses mõtlesin, et need on minu emotsioonid, aga siis sain aru, et see on ju teine inimene – lõikasin sideme ära ja kohe läksid tunded minema, see oli väga huvitav. Veel üks teema on unenäod, ma näen huvitavaid unenägusid mõnikord. Taimedega suhtlemine ka. Näiteks vahel ma olen mõelnud, et tahaks mingit taime korjata ja siis olengi leidnud ta niiöelda täiesti juhuslikult kusagilt, kuigi ma varem ei teadnud üldse, kust teda otsida. Siis veel inglitega suhtlemine... Sada erinevat asja on tegelikult!

E: Mis taro pakk sul on?

Mirjami taro

M: Mul on tegelikult enda joonistatud, see oli mul üks kunstiprojekt. Mõni aasta tagasi tegin, tuli tuhin peale, mõne kuuga sain valmis. Tegin kaardid hästi levinud Raider-Waite taro põhjal, aga arendasin seda ise veidi edasi. Panin natuke enda asju juurde ja lisasin nüansse. Võtsin tegelikult need täna kaasa ka, mõtlesin, et äkki saate pärast endale kaardi tõmmata. Neid taro kaarte tahaks tulevikus suuremas koguses trükkida ka, praegu on mul ainult üks versioon, iseendale.

P: Nii hea mõte!

E: Jaa, ära karda abi küsida.

P: Kui rääkida floorapiltidest, siis kas sa ise ka neid haldjaid näed, keda seal kujutad?

M: Ma ei näe neid niimoodi füüsiliselt, looduses keksimas... Kui hakkan maalima, siis tunnetan selle ära, haldjad ja muud olendid tulevad iseenesest mu vaimusilma ette ja siis läbi mu käte siia maailma. Tihti kui keegi vaatab seda pilti, siis ta tunneb samuti, et see on nii loogiline, sellised nad just peaksidki olema.

P: Sa kujutad palju haldjaid ja ingleid, aga kas sa tumedaid tegeleasi ka näed, tajud või tunnetad?

M: Jaa. Näiteks kui ma olen iseennast analüüsinud, et miks mul on mõni negatiivne emotsioon, ja kui siis olen teraapiliselt joonistanud midagi, siis olen küll kujutanud ka neid olendeid või sümboleid, kes esindavad tumedat poolt või kes imevad sinu energiat. Aga ma nii palju ei pane rõhku sellele, see olgu rohkem teraapiline pool. Maailmaga jagaksin praegu pigem positiivsema sõnumiga pilte, sest usun, et see, millele me jõudu anname muutubki tugevamaks.

P: Kas müstilised reaalsused või muinasjutumaailmad, mida sa kujutad, kas need on päriselt olemas?

M: Ma usun küll jaa. Need ongi sellised natukene teise tasandi reaalsused, mida peab teistmoodi tunnetama ja mida nii lihtsalt silmaga ei näe. Aga minu jaoks on need küll olemas. Võib-olla teistes reaalsustes elavate olendite jaoks oleme meie hoopis need müstilised muinasjututegelased, kelle olemasolusse paljud ei usugi :).

E: Inimmõistus ei suuda midagi välja mõelda, mida juba ei ole olemas. Me suudame ainult kanaldada seda.

M: See on hea point.

P: Kasutad elulille motiive, fraktaalsust ja geomeetriat. Kust need tulevad ja mida need tähendavad?

M: Elulill on ühe maali peal... või on mujal ka? Aga need teemad on mind huvitanud, olen neid natukene uurinud. Kui hakkasin maalima (maali nimega „Universumi süda“, kus elulill peal on), siis see info tuli kohe pähe ja sellest kujunes selline mandala. See pole küll täpselt elulill, seal on ka muid elemente juures.

Fraktaleid hakkasin kujutama sellepärast, et mu matemaatikaõpetajast tädi on selle teemaga põhjalikult tegelenud ja tema kaudu hakkasin minagi neid rohkem uurima. Lugesin fraktalitest raamatuid ja see nii kõnetas mind, kuidas meil siin maailmas kõik kordub ja on nagu ühtne muster, eks. Suures plaanis ja väikses plaanis ja igal pool on sarnased mustrid. See räägib midagi, see on nagu ühtne maatriks.

P: Eestis on ju ka oma rahvuslikud sümbolid, lihtsalt natuke teistsugused.

M: Eestis on ka näiteks varasematel aegadel elulille sümbolit kasutatud.

P: Võib-olla see on eesti ühisteadvuse väljendus.

E: Kas sa oled võimeline tegema mingit praktilist töötuba ka sellel teemal?

M: Hingepiltide teemal või?

E: No näiteks, või mis iganes sulle meeldib.

M: Ma olen mõelnud töötubade peale, aga mitte seda, et iga inimene hakkab hingepilti maalima – ma arvan, et see on liiga suur hüpe nullist. Aga me tahame Indrekuga [Mirjami poisssõber] koos teha sellist töötuba, kus tema mängib heliteraapilist muusikat, mille taustal teeme osalistele juhendatud meditatsiooni ja pärast saab igaüks oma rännakukogemusi joonistada. Seal oleks kunst kui vahend, mille abil oma kogemusi paremini jäädvustada ja läbi tunnetada. Või siis juhendada tunnetuslikku kunsti lihtsalt, alguses maalida enda hetkeemotsioone, õppida oma tundeid väljendama. Ja hiljem, kui näiteks on püsigrupp, saaks hakata edasi liikuma, rohkem sügavamalt kunsti tegema.

E: Jaa, jaa.

P: Sul on see nii kihvt mõte.

P: Kas sul on endal mõni lemmikteos (enda maalitud piltidest)? Ja mis on selle lugu?

M: Pigem on muidugi nii, et kõige uuem on lemmik, sest et kõik on nii huvitavad. See, mis parasjagu käsil on, inspireerib ka kõige rohkem. Nii et ma ei saa ühte öelda. Või siis... Võib-olla taimeseeriast, mulle väga meeldib see kummeli pilt, mis tuli selline roosakas ja seal on peal üks ingel. Mind väga liigutas selle pildi maalimine, oli kuidagi hästi oluline teema mulle. See on küll üks lemmikuid.

P: Mis su kõige viimatine töö on?

M: Pooleli on praegu töö, mille tellis üks paar koju magamistoa seinale. See on kahele inimesele mõeldud pilt, et luua nende koosolemisse head energiat ja intiimsust. Selline sensuaalne, paarile mõeldud teos. See on väga huvitav.

P: Viimane küsimus ongi! Kust veel saab sinu pilte näha, kas sa käid kuskil esinemas, võib-olla sul on nimekiri tulevastest üritustest?

M: Praegu on mu maalid Viljandis Viirukipoes kuni jaanuarikuuni. Järgmisel nädal on Klaarsuse üritus, sinna lähen ka oma töid tutvustama. Kindlasti tulevikus lähen veel kusagile, aga mul ei ole see ette planeeritud niimoodi. Läbi facebooki ja instagrami on kõige mugavam end minu ürituste tegemistega kursis hoida.

P: Kus Viljandis viirukipood on?

M: Kesklinnas, Kultuuriakadeemia lähedal. Otsi Facebookist „Viljandi Viirukipood”.

Aitäh, aitäh, aitäh sulle, Mirjam!

Lõpetuseks saime veel mõlemad Erkiga võimaluse tõmmata endale taro kaardi Mirjami omatehtud taro pakist ning siis pidigi igaüks oma teed tõttama. Huviga jääme ootama Mirjami uusi kunstiteoseid ning uusi hingesügavusi, kuhu tal on annet sukelduda!

Kummel / Armastuse sõdalane

  

Mirjami taro. Foto: Jessica Elisabeth Luik

Mirjam maaliga. Foto: Jessica Elisabeth Luik

Ups! Boonuslõik meie vestlusest, kus arutame kogukondliku eluviisi teemal.
Looduslähedus kõnetab meid kõiki kolme.

P: Võib-olla me saame sind kutsuda töötuba tegema Ubuntusse. See on see koht, MTÜ, kus praegu toimub meie arendus kogukonna suunal.

E: See on uus ühiskonnakorraldus, mis on inimestekeskne, kogukondadepõhine. Iga kogukond on autonoomne üksus, täiesti iseseisev; kogukond on umbes 5000 inimest. Nad ei ela muidugi koos ühes kommuuni majas. On praktilisi õpetusi, et saada kõik vajadused kaetud – vesi, toit, energia, elekter, kultuur, haridus – väga süsteemne lähenemine, aga panustamispõhine.

M: Annetamispõhine või?

E: Mõtlen natuke teistmoodi, niimoodi, et vaadatakse, mida ja kui palju on vaja kogukonnal toota. Alguses toodetakse nii palju kui vaja pluss kaks ühikut, need ühikud lähevad üleminekufaasis müügiks. Aga lõppmudeliks on see, et toodetakse täpselt nii palju, kui vaja on. Kui kõik tehnoloogiad, mis meil praegu on, oleks sinna suunatud, siis meie töönädal oleks 4h nädalas. Ehk siis see on kohustuslik osa mis sa pead tegema, 4h nädalas. Aga keegi ei keela rohkem tegemast.

M: Kõlab väga ideaalselt, kui see toimiks nii, siis oleks küll väga lahe.

E: Nüüd Kanadas esimene linn hakkab seda asja tegema. 3000-5000 inimest ning erinevad projektid lähevad töösse.

M: Kas seal elab inimesi kõigilt vajalikelt erialadelt, kes oskavad kõiki asju teha?

E: Ju siis...

M: See eeldab ju seda, et oleksid erinevad inimesed koos, et kõik vajadused saaksid kaetud, mitte nii, et kõik inimesed on ainult muusikud või kunstnikud, onju.

E: Seda küll jah, rõhutakse ikkagi iseseisvusele. Projektid on need, mille järele on vajadus. Meil on vaja kõigil toitu ja toasoe saada.

M: Nojah, selliseid asju oskab ju igaüks teha, kui ta õpib piisavalt, siis lihtsalt valid, mis sulle rohkem meeldib.

E: Taoline korraldus võib-olla meelitab selliseid geniaalsemaid inimesi kohale, kes tahavadki vabadust, ma arvan, et see on see, mille arvelt tegelikult hakkab paremini minema. Mingi vend lihtsalt mõtleb, et mul viskas tavasüsteemielu üle, kolin sinna elama.

M: See kõlab väga hästi. Tahaks küll niimoodi elada, 4h nädalas teed tööd ja siis ülejäänud aja saab maalida.

P: Jaa, just.

E: See töö võib isegi olla ka õpetamine.

M: See võib olla ka jah... Mind kõnetab muidugi väga ka toidu kasvatamine ja kõik see, sest mind väga huvitavad taimed. Võib erinevaid asju teha, see oleks huvitav.

E: Ja ma räägin, et see kõik on võimalik, sest teadlased tegid ennustusi juba 60ndatel, et kui see produktiivsus ja kõik need asjad arenevad nii, nagu meil arenevad, siis nüüdseks, nüüd praegusel ajal peaks töötama üks leibkonna liige 10 tundi nädalas, et kõik ära toita.

M: Okeei.. praegu siis inimesed orjavad ju ennast surnuks!

E: 90% asju on täiesti... enda busyks tegemine.

P: Kontoritööd, paberitööd...

M: Otsitakse, luuakse mõttetuid töid juurde, kuna inimestel on vaja üürimaksmisraha, onju.

E: Nõutakse „on vaja tööd!”, aga kõik asjad on juba tehtud.

M: Aga ilma tööta ei saa olla, sest siis ei saa elada, ei ole raha, et elada.

P: Sellepärast võikski õppida reaalselt ennast toestama ja teostama, kasvatades ise toitu, õmmeldes oma riided, õppides pesuvahendeid tegema ja kodu ehitama... Seda võiks õppida, selle asemel, et nõuda mingit sekretäritöökohta või misiganes.

M: Ma arvan, et selles olukorras ma tahaks lõpuks teha palju rohkem tööd kui neli tundi nädalas... See on nii huvitav.

E: Ongi jaa. Siis need projektid on nagu mingid kogukonnaprojektid, ütleme, et korraga võib olla isegi 2000 erinevat projekti ja sa võid ükskõik millisesse projekti minna, ükskõik keda aidata. Ühesõnaga, ühiskond minu visioonis muutub siis õppijateks ja õpetajateks, kõik on õppijad ja kõik on õpetajad, lihtsalt kogu aeg vahetatakse alasid. Lõpuks tekivad multitalentidest inimesed, kes suudavad kõike teha.

M: Kõlab nii hästi ju. Mul on nii palju asju, mida ma olen kogu aeg katsetanud, mida võiks jagada, näiteks kreemide ja looduskosmeetika tegemine, kunsti õpetamine, ravimtaimed ja loodusravimid, igast asju on... Nii põnev!

E: Ja juba 25-selt, eks. Ma võiks ka – fotograafia, videograafia, monteerimine jms.

M: Ongi, me võiks palju nooremana olla nii andekad, kui ei peaks raiskama aega tegelikult mõttetutele asjadele.

E: Praegu on oluline hoida mõtetes seda visiooni, siis me anname sinna energiat ja siis ühel hetkel... küll ta realiseerub.

Mis on permakultuur?

Permakultuur (permanent agriculture ehk püsiv maaharimine) on elustiil, mis põhineb kolmel põhilisel väärtusel:
1. inimeste eest hoolitsemine: kogu elu on korraldatud nii, et inimesed on seejuures õnnelikud, iga viimne kui üks – ka sina ise.
2. Maa eest hoolitsemine: teame, et me sõltume Maast ning kui temal läheb kehvasti, siis üsna pea hakkab ka meil endil kehvasti minema. Kurnamise asemel me austame Maad ja hoolime temast.
3. Õiglane jagamine: elu kõigis valdkondades väheneb ego domineerimine. Kui sa midagi toodad või kasvatad, siis õiglane on seda jagada inimeste vahel (kes sind näiteks selles aitasid), aga ka loomade ja looduse vahel. Kõiki vilju ei pea endale krahmama, vaid ka loodusele tuleb midagi tagasi anda.

Permakultuuri eesmärk on toidu, vee ja energia tootmine vähese energiakuluga ja jätkusuutlikult. See on niidiots, mis aitab teha sinu elu sõltumatuks, mänglevaks ja lihtsaks, kattes kõik inimlikud baasvajadused.

Kas ainult maaharijad saavad sellist toredat jätkusuutlikku elustiili viljeleda? Tegelikult pakub permakultuur igaühele võimalusi oma elu edendamiseks, ka väikeaiapidajale või isegi linnakorteri elanikule. Permakultuuris toimib kaks baaselementi: jälgimine ja jälgitu rakendamine. Jälgimine tähendab looduse, või end ümbritseva keskkonna tundmaõppimist. Vaatle, kuidas toimib loodus sel konkreetsel maalapil, millel tegutsed – kui palju on sademeid, millised on tuuled ja temperatuur, milline on muld, metsikud kooslused lähipiirkonnas, kliima, maapinna eripärasused, vee äravool? Kui oled süsteeme tundma õppinud, on järgmine samm neid süsteeme kergete muudatustega juhtida ja looduse rütme ära kasutada, et oma taimi vähese vaevaga kasvatada.

Kuid loodus ei pruugi olla sugugi lihtsalt ja üheselt mõistetav süsteem (mida otsib industriaalühiskonna mõistus, mis eelistab sirgeid jooni ja suhtumist, et 1+1=alati 2). Looduses on väga palju ühendusi, väga palju mõjufaktoreid ja koostööd! Mitte kunagi ei ole ühel taimel või isendil ainult üks eesmärk, vastupidi, on kümneid, kui mitte sadu erinevaid eesmärke. Loodus on võimas ja infoküllane süsteem. Näiteks kui astud põlismetsa, kus on välja arenenud seeneniidistik ehk mükoriisa, siis vaid hetkega on seeneniidistiku kaudu info sinu tulekust saadetud metsa kaugeimasse nurka.



Tsoonid
Aiapidamine permakultuuris põhineb tsoonidel. Inimene pannakse ühele maalapile keskpunktiks, mille ümber hakkab elu kujunema – see on justkui 00-tsoon ehk Mina Ise. 0-tsoon on maja, kus inimene elab. 1. tsoon on aiamaa, umbes 20-meetrise raadiusega ala ümber maja, kus toimub inimese pidev toimetamine – rohimine, kastmine jm. Siia kuuluvad taimed, mis vajavad rohkem hoolt. Järgmisesse, 2. tsooni paigutatakse juba vähem hoolt vajavad elemendid, näiteks marjapõõsad või mesitarud, mis vajavad mingi regulaarsuse tagant külastamist, kuid juba vähem.
3. tsoon võib olla õunapuude, viljapuude päralt. Tasub endalt küsida: „kui tihti ma pean selle taime või puu juurde minema?” ning vastavalt sellele paigutama taimed tsoonidesse. 4. on eelviimane tsoon, mis võiks olla poolmetsik ala, näiteks heinamaa. Ning 5. tsoon on puhas mets, kus käiakse seenel, küttepuid ja ehitusmaterjali korjamas.

Muidugi ei ole elus ja kindlasti mitte looduses asjad must-valged, nii et põhimõte on ka see, et igal erineval maalapil kujunevad tsoonid isemoodi ning võivad olla üksteisega läbipõiminud. Oluline on taaskord vaadelda: kas maapinnal on kallakuid, kitsendavaid asjaolusid? Mida ütleb tunne? Kuidas taimed üksteist mõjutavad? Eesmärk on teha taimekasvatus endale võimalikult lihtsaks.

Taimekasvatus

Tsoonid on mõeldud neile, kes elavad oma maamajas, ent permakultuuris on palju põhimõtteid, mida saab mingil määral kasutada ka linnakeskkonnas või intensiivpõllumajanduses. Näiteks saab tavalisel terrassil kasutada seltsilist istutamist ehk kasvatada taimi, mis üksteist toetavad: kui soovid kasvatada maasikaid, istuta lähedusse ka küüslauk, kes peletab mullast kahjureid. Intensiivpõllumajanduses visatakse põllule kolme põhiväetisainet – NPK’d – nõnda, et taim kasvab küll suureks, aga tal puudub vastupidavus haigustele ning on vaene ülejäänud vitamiinide ja mineraalide poolest. Ühe osa probleemist saab lahendada liblikõieliste taimedega (uba, hernes), kes toovad mulda lämmastikku. Kui taimed on läbimõeldult paigutatud, toimib süsteemis iseeneslik regulaarne väetamine.

Kindlasti võiks iga aiapidaja rakendada õiget kompostimist. Kompost pole see, et viskad kõik orgaanilise hunnikusse ja see hakkab lagunema. Soovituslikult tuleb võtta 40% pruuni osa ehk süsinikurikast materjali (ärakuivanud rohi, puumultš, kuivanud lehed), 40% rohelist osa (värskelt niidetud rohti, kõik, milles on rohelist värvust, toidujäätmed) ning 20% sõnnikut, kui see on kättesaadav (vastasel juhul võtta pruuni ja rohelist osa lihtsalt pooleks).
See tähendab, et koduses majapidamises tasub toidujäätmetele lisada aeg-ajalt pruuni materjali (lehti, saepuru jne) ning need omavahel ära segada. Hea märk on, kui kompost läheb kuumaks – üle 60 kraadi – , see tähendab, et vajalikud protsessid on käivitunud. Surevad kahjulikud bakterid ja umbrohuseemned. Kui paned taolist kompostimulda peenrale, võid kindel olla, et see on tervislik ja umbrohuseemnevaba.

Multši kasutamine on vaieldamatult suurim nipp igale aiapidajale. Multš on pinnast kattev, vetthoidev materjal, põhiliselt räägitakse paarisentimeetristest hakkepuidust, saepurust, puukoorest või põhust. Taime saab edukalt istutada, pannes kõige alla niisked ajalehed, selle peale seemnevaba kompost, seejärel istutada taimed ning kõige peale, ümber taime, visata multši. See hoiab taime ümber niiskust ja ei lase umbrohuseemnetel võrsuda.

Kuhikpeenar

Kuid, üllatus – ka umbrohtu ei tasu alahinnata. Näiteks hea on, kui aias on tiik, mille juures on väike umbrohuala, mis on elukeskkond putukatele, sisalikele, konnadele jm väikestele loomadele. Kuna me ei saa tunda oma aia taimestikku iial läbi ja lõhki, on hea, kui me laseme vohada millelgi, mis tuleb täiesti iseeneslikult, meist sõltumata. Nii võib umbrohi meelitada kohale sellele maalapile vajalikke putukaid, samuti on võimalik, et umbrohi kaitseb osati teisi taimi haiguste eest.

Geniaalne nipp taimekasvatajale on kuhikpeenar. Maasüvendisse pakitakse tihedalt kokku metsa alt leitud poollagunenud kännud ja puujupid, sinna peale ja vahele surutakse tihendiks veel peenemaid oksi, et õhku võimalikult vähe pääseks. Kui on võimalus, siis selle peale käib sõnnik ning kõige peale tavaline muld. Kui selline kuhi on veidi maa sisse vajunud, hakkab seal peenras toimuma sisemine väetamine nii kaua, kuni puud lagunevad, ehk kuni 20 aastat võib see peenar end ise väetada.

Energialahendused

Lõviosa energiast, mida kasutame, kulub maja soojas hoidmiseks. Kust tuleb majasoojustamiseks vajaminev energia? Kui elektrist, siis palju õnne, põhjustad ilmselt suurt keskkonnareostust, sest põlevkivi kaevandamine, elektri tootmine ja sellest uuesti sooja saamine on üks raiskav protsess. Permakultuuris tutvustatakse rakettahju, mis on intensiivne ja efektiivne põlemisahi, kus toimub küttematerjali pea täielik põlemine ning soojad õhud ei juhita mitte korstnasse, vaid savi-liiva massi, mis üles soenedes võib eraldada soojust kuni 12h pärast kütmist. Korstnast eraldub leige õhk, mitte soe. Rakketahjus saab küttematerjalina kasutada peenikest puitu, mis mahalõikamisel ei sure, näiteks pajuvõsa. Pole vaja suuri halge, piisab ka okstest.

Pajuvõsa teadlikku kasvatamist kutsuvad põllumehed energiavõsaks. Lisaks kütmisele saab seda kasutada ka näiteks punutiste tegemiseks ning see on võimas mullaparandaja, kes toob mulda bakterite kaasabil lämmastikku. Paju kannatab ka intensiivseid muldasid, näiteks välikäimla „saadused” võib mõõdukas koguses paju alla matta ning kõik selle sees elutsevad kahjulikud bakterid n-ö neutraliseeritakse.
 
Kokkuvõtteks

Permakultuur on niisiis elustiil, mis päriselt ka on loodud inimkonna aitamiseks. Õigemini, see on tekkinud, sest inimesed lihtsalt ei soovi enam elada teistest sõltuvuses, vaid soovivad end ise aidata ja leiavad selleks lihtsaid, kuid geniaalseid võimalusi.

Vanas Testamendis saadetakse Aadam ja Eeva paradiisiaiast välja, et nad higi ja vaevaga tööd teeksid. Selleks, et saaki kasvatada, peavad nad „maad pöörama”. Seda võime võtta vihjena, kuidas meie tavapärases põllumajanduses käib ränkraske töö vilja kasvatamiseks. Isegi see, mis on kergendus põllumeestele (suured põllumasinad, pestitsiidid, väetis, GMO jm), on ometigi raskus tarbijatele (toidu madal kvaliteet, vitamiinipuudus ning koguni haigused). Me ei ole seega pääsenud vaevast, see on lihtsalt võtnud teise vormi.

Permakultuur on justkui tagasiminek Eedeni aeda. Meid ei saadetud sealt välja, et me ei saaks sinna tagasi minna, vaid hoopis, et mõista, et siinsamas Maa peal on see endiselt olemas. Tagasipöördumine sinna toimub siis, kui teeme oma mõttes tagasipöördumise ja tuletame meelde, et loodus on loodud inimest teenima, aga ainult siis, kui inimene oskab temaga suhestuda, austab ja armastab teda.

Külluslikku sügise jätku ning teadlikku meelt!
Erki ja Pille


Lisamaterjale:
"Introduction to Permaculture" (Bill Mollison, 2013)
Happen Films: https://www.youtube.com/user/happenfilms
Permakultuuri foorum: https://permies.com/forums
Permakultuuri playlist: https://www.youtube.com/playlist?list=PLUg9hXqJSBmz_fwJg_IjOtwmO6EY1cMzR
Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Permakultuur

Meditatiivsed mõtted

Linnast ära, maale.

Jaa, ma soovitan kõigil, kel võimalik, käia pidevalt linnast väljas, ka sügisel. Näiteks kogu eilse päeva veetsin Kloogal ja see oli lihtsalt imeline! Oleksin seal veel kauem elutsenud, kui vähegi võimalust oleks olnud, kuna see sügisene imedemaa ja looduse värskus olid lihtsalt nii elustavad.

Aga samas ka toredad asjaolud tõid mind linna, nii et ma pole tegelikult üldse kurb, vastupidi :). Laupäeva õhtul mängisime Soveldaja seltskonnaga lauamänge ja täna hommikul oli üks üli-üli-üli-idülliline brunch Maarja tagahoovis, karaski ja koogi, (aelemis)jooga, lauamängude ja heade inimeste seltsis. Ning täna õhtul koosolek väga väga kihvtide Ubuntu liikmetega.

Aga siiski, Klooga...

See hommikupäike oli nii soe ja mõnus... Ja maja oleks justkui loodud poosetamiseks :)

Läksin hommikul esimese asjana maja taha mustikaid korjama, alguses ei saand vedama, pärast ei saanud pidama, sest avastasin põlvekõrgused põõsad hästi suurte mustikatega. Isa astus ka umbes kümme sammu uksest, et minna seenele. Mis nii viga elada. Hommikusöögiks mustikasmuuti ja kukeseene-porgandiriisikaomlett.
Siis käisin ma jalutamas ja uurisin seeni, Sipsik tuli ka kaasa ja sõi vahepeal mustikaid. Rahulik, mõnus, aeglane, vaikne, soe, kuldne, valgusküllane, lõhnav, puhastav, kaitsetpakkuv - selline oli päev.
Leidsin ühe lilli täis päikeselaigu, kus oli hästi palju liblikad (kes on justkui mu hingeloomad, mulle nii meeldivad ja näen neid ka kogu aeg igal pool), aga ka kiile ja muid sumistajaid. See muinasjutuline pilt tegi kohe tuju nii heaks, et viskasin ennast kaste ja päikese sisse pikali ja lihtsalt olin, tundsin sügavat meelerahu ja rõõmu. Kuulasin, kuidas putukad sumisevad, ritsikad siristavad ja üks hetk tuli isegi konnaonu täpselt minu kõrvale krooksuma, ju tal oli mingi oma jutt rääkida, mida ma (veel) ei osanud mõista ;).

Õppisin, lugesin raamatut ("Valgus kätest", B.A. Brennan) ja kirjutasin. Mul nii palju asju sees, et vaja blogiväliselt ka päevikut pidada :D. Ühesõnaga, produktiivne olin ka, ja siis juba oligi aeg linna sõita.

 Kes sind näksimas käis?

 Sipsik mustikal

Aga üks asi toimus Kloogal veel, mis mulle hästi sügavalt korda läks, ja ma tahan seda teiega jagada, äkki kellelgi on kasu. Kes usub, et meie maailm ei ole ainult kolmemõõtmeline ja füüsiline, vaid et materiaalne maailm on täis energiaid ja loodud läbi energia, siis võib ju huvi poolest seda praktikat enda peal katsetada.
Nimelt vaatasin oma südamesse. Ma ei ole 100% kindel, kas see oli minu hing, keda ma seal nägin, või armastus või Maa-ema või kõik kokku või midagi hoopis muud, aga igal juhul kogesin ma midagi väga kirjeldamatut ja ilusat. Ma sain vastuseid oma küsimustele, ma sain kogeda teadlikkuse-, rahu- ja ühtsusetunnet ning tingimusteta armastust. Praktikaga tutvusin siit.

Panin käima rahustava muusika, heitsin pikali ja hingasin sügavalt mitu korda sisse-välja, lõdvestusin. Siis algas visualiseerimine: kujutasin ette, et mu südametšakra juures on imeilus suur lootoseõis, mis on avali. Selle südamikus on kuldne uks. Võtsin hetke, et selle ukse juurde minna ja ta avada. Ukse taga on kuldne ruum ja selle kuldse ruumi sees on hing (mis minu jaoks nägi välja vormitu kuldse valguse koguna). Siin lõppes visualiseerimine. Nüüd võtsin jälle hetke, et saata välja taotlus: "Palun kõikidel mu hinge osadel tagasi tulla" ja tunnetasin või isegi nägin, kuidas hingeosad tõmbuvad tagasi oma algallika juurde. Kui kõik osad olid kohal, võttis valguskogu konkreetsed piirjooned ja välimuse ning tundsin suurt armastuse ja kaitstuse tunnet. Nüüd sain hingelt küsida, mida vaid soovisin.

Ma soovin, et teil kõigil avaneks võimalus enda sisse vaadates leida tõeline armastus ja rahu, sest see on seal olemas!
Olge terved ja olge kaunid. Valgust! ♥

Kunstiteraapia

Rõõm on blogi kirjutada! Ma olen seda hetke juba nii kaua oodanud, uurimistöö kirjutamise ajal või muid (olgem ausad) vähemnauditavaid kohustusi tehes on ikka siuke tunne, et miks ma ometi seda teen, kui võiks hoopis blogida...
Ja nüüd, lõpuks ometi (tänu Erkile!) on mul see üks vaba hetk, kus saan maha istuda ja alustada eelmise nädalavahetuse seikluste kirjapanekuga.

Käisime Erki ja empsiga sellisel üritusel nagu "Lastelaager täiskasvanutele" (mitte see Tom Valsbergi ja Jane Kruusi laager, vaid hoopis üks teine). Tegelikult viis seda läbi mu ema endine geograafiaõpetaja Anu, sellepärast läksimegi, et emal tekkis huvi ja tegi ettepaneku minna. "Kunstiklassi" juhendas Triin. Seminari kirjelduses seisab: "Vaatame, kuidas läbi loomingu leida praktilisi lahendusi oma elu tupikseisudele ja läheneda kõigele, mis elu toob spontaanselt, mänguliselt ja rõõmsalt". Mul ei olnud absoluutselt mingeid ootusi, eelarvamusi, lihtsalt läksin.

Nõnda siis pakkisime kaasa oma kunstitarbed, magamiskotid ja toidukraami ja asusime Mustvee suunas teele. Kohale jõudes tutvusime teistega, väga armsate ja soojade inimestega, kellega juba esimeste kõneluste hetkedel tekkis tunne, nagu oleks neid varem kuskilt tundnud.
Ma pean ütlema, et tol hetkel, kui me kohale jõudsime, oli mul tegelikult väga kehv olla. Mingil põhjusel oli tundlikkus kuidagi ülisuur ja mõtted kiusasid tagant. Mingid sisemised emotsioonid keesid üle ja tahtsid välja tulla. Aga neid inimesi seal nähes ma tundsin, et ma olen kaitstud keskkonnas, et ma võin olla aus enda ja teistega, ja ma teadsin, et kui ma nüüd sel hetkel olen aus, siis sellest on mulle hiljem väga palju kasu. Niiet esialgu ma olin väga vaikne ja lõpuks isegi ei üritanud pisaraid tagasi hoida, mis tahtsid nähtavale tulla.

Ma tunnen, et nutmine võiks olla rohkem levinud praktika - teraapia vorm -, aga mitte selline, et sa tohid seda ainult üksinduses teha, ei... On suur julgustükk teiste, võõraste inimeste ees nutta, sest inimeste vahel on müürid, mis tekitavad väikeses minas eraldatuse tunde, ja sinu enda ümber on kaitsvad müürid, sest sinu sees on midagi väga ilusat ja õrna ja sa vahest jutskui arvaks, et teiste sees seda polegi, kuna keegi ei näita seda välja... Aga on, kõigi sees on nii armsaid ja õrnu tundeid ja soove ja neid saab üksteisega jagada, lastes müüridel ja tõketel langeda. Nuttes teiste ees sa lased teised endale ligi ja samal ajal näed nende ilu ja delikaatsust, kui head ja hoolivad on inimesed, kui nad lasevad sul lihtsalt olla selline, nagu sa oled.
Ja teate mis, nii pääseb abi ka ligemale.

Ja oiii mis kunsti me siis seal kõik tegime :). Värvisime kividele, meisterdasime puhvis lillekesi rinda, puust laevukesi, pihlakatest kaelakeesid, kes tegi templimaali, kes värvis küünlaaluseid, kes joonistas või maalis niisama.
Ja mina ka lasin oma loovuse välja. Ma ei ole kunagi eriti palju joonistanud ega maalinud, ilmselt sellise levinud arvamuse pärast nagu "ma ei oska" :D. Aga kunst ei pruugi ju olla ainult oskuse väljendus, kõige ehedam kunst on siiras tunnete ja ideede virrvarr, kus mõtted on üldse välja lülitatud ja käsi liigub ja teab ise hoopis paremini, mida on vaja paberil kujutada. Vähemalt niimoodi toimisin mina seal seminaril, ja imestusega jälgisin, kuidas mingi pinge või blokk kaob joonistamisel, kui end lihtsalt vabaks lasta ja usaldada.
Küsimus ei ole perfektsuses, vaid autentsuses...?

Ja siis ma joonistasin oma väga väga segased tunded paberile ja põletasin hiljem lõkkes ära.

Olid nii kihvtid puuplaadid, millele sai pintseldada:

Õhtul päras suuri kunstišedöövreid ja lõkketalguid käisime veel ka saunas ja kraapisime end aedvaagiga, mis tegi naha siidiselt pehmeks. Pärast sauna oli kohe nii värskendav olla, elus inimese tunne :D. Aga kui saunalised tuppa jõudsid, olid teised juba astroloogiaõppetundidega alustanud ehk kuulasid oma sünnikaartide kohta infot. Mina sain ka ühe pika ja sisuka lugemise, millele olen väga, väga tänulik. Keskne õppetund, mille sain: ennast tasub usaldada ja armastada sellisena, nagu oled. Ja Elu. Hiljem lisandus sellele uusi tasandeid ja uusi arusaamu.

Uni oli väga magus, seal paigas lihtsalt oli selline suurepärane energia, mis tõmbas kuidagi väga sügavale... Ma ei oskagi täpselt kirjeldada. Aga väga vaimustav. Järgmisel hommikul oli nii hea ärgata, koos hommikust süüa, juttu rääkida, õues jalutada. Ilm oli ka ilus ja isegi liblikaid nägin päris mitmeid. Siis käisime suure kivihunniku otsas ronimas, mis rääkis oma juttu, ja kivilabürindis, mis viis enda keskmesse. Tegime nalja. Tundsime end hästi. Uus päev oli nii päikseline.
Kui tagasi tuppa läksime, ajasime veel intervjuu vormis juttu ning maalisime. Mäletan, et minu pildist loeti hiljem välja, et võrreldes sellega, mis ma eelneval päeval olin joonistanud, oleks ma justkui transformatsiooni läbi teinud.

Labürint

Jah, see blogipostitus tuli väga isiklik. Ma rääkisin vaid endast ja veel väga sügavalt. Aga kui juhtumisi teised osalised elasid sama sügavaid tundmusi läbi, siis ma ei saagi kohe kuidagi nende kohta midagi jutustada. Võin vaid öelda: seltskond oli meeletult tore ja armas, mul oli väga huvitav ja lõbus ning ma olen kõigele ja kõigile hästi-hästi tänulik. Aitäh!!!

Anu Kallavuse kodulehel on kirjas: "Saan sulle vaid meenutada seda, mida sa isegi tead." Ja täpselt nii seminaril läkski. Nii tore, kui kahtlused asenduvad usalduse ja äratundmisega.
Kogu käesolev nädal on eelmisest laupäevast-pühapäevast inspireerituna kulgenud justkui uues energias ja teadmistes. Usaldan ennast ja üha rohkem üritan end peast südamesse ümber lülitada, üha rohkem nõustun eluga, et jah, ta peabki just selline olema ja mina samuti. Austada ennast oma piiratuses tähendab austada Loojat tema piirituses.
Või midagi sellist :D.

Erki istus hetkeks maha ja kui püsti tõusis, oli sündinud video. Niiiii andekas. Niii tore!

Marianne kinkis mulle luulekogu, "Reaalsusesse teispool reaalsust", autoriks Kristel Põld. Niipalju, kui jõudsin sirvida-lugeda, meeldis väga, väga, väga. Üks luuletus tundub siia hästi sobivat.

Enne kui loed, võta palun üks rahulik hetk ja lihtsalt ole.
Hinga korraks sügavalt sisse-välja, lõdvestu, tule teadvelolekusse.

Siis loe.

MA NÄEN END

ma näen end

mu vend

ma näen end

näen oma nägu

näen oma tegu

mu mõttelend on minu

selline olengi

nüüd tean, kes olen ma selline

selliseks mind on just loodud

õnn olla on see, kes olen

ei ole ma kellegi kloun

õnn teada, kes säärane olen

mul julgus on olla just mina

ma näen end

mu vend

ma näen end

Kolmainsus raporteerib Sänna Kultuurimõisast

Armas Grete tegi latte arti...
Ja joonistas minu sinna peale! Uskumatu.
Loodan ise ka kunagi enda elus sellise ilu ja harmoonia leveli saavutada :)

*

Aitäh kõigile, kes siiani on andnud blogi tagasisidet või lihtsalt mulle märku andnud, et nad loevad ja et huvi on! See on minu jaoks nii-nii oluline, kuna ma ei pea seda blogi endale mälestuste jäädvustamiseks, vaid ma tahangi oma põnevaid kogemusi jagada justnimelt teiega. Ja kogemused ON põnevad. Võib-olla ma ei suuda neid nii hästi edasi anda, aga minu jaoks on viimased kuud ja nädalad olnud silmiavardavad, ülihuvitavad, inspireerivad ning tundub kummaline kõiki neid uusi suundi ainult endale hoida.

Rõhutan, et ma ei pretendeeri oma kirjutistega tõele, st miski siin blogis ei ole kivisseraiutud reegel. Ma lihtsalt elan seda kõike läbi, kogen ja õpin. Ma muutun iga päevaga ja ilmselt ka mu sissekannete sisu hakkab ajas muutuma. Kuid siiski tunnen ja tean, et see blogi on vajalik. Vajalik on ka teie tagasiside, nii halb kui hea! Aitäh! ♥

*

See esmaspäev oli üks vingemast vingem päev, sest käisime külas Sänna Kultuurimõisas.

Kes? Remo, Erki ja Pille ehk heli, pilt ja sõna (Remo on audiofiil ja teeb SoundCloudis podcasti, Erki tegeleb foto ja filmiga ja mina pean blogi) ehk kolmainsus, nagu me ise end kutsusime :).

Kus? Võrumaal. Mööda maanteed sinna sõites oli täpselt selline tunne, et ühele poole (põhja) jääb tsivilisatsioon, Eesti, ja teisel pool maanteed, lõunas, suurte metsade taga on maailma ots... Ning et Sänna jääb täpselt piiripeale.

Mis? Sänna Kultuurimõis on Sänna mõisas ja selles ümbruses tegutsev väike kogukond, kelle põhivaldkonnaks on uutlaadi (vabateaduse vormis) kool - Leiutajate Külakool. Neil toimuvad seal ka seminarid, kontserdid, joogatunnid, etnolaagrid jm üritused, huvilistele üüritakse välja pisikesi kortereid ja alati on oodatud vabatahtlikud, kes soovivad kogukonnaelusse panustada või sellistlaadi elu tundma õppida. Rohkem infot kodulehelt: https://www.kultuurimois.ee.

Miks? Külastame Ubuntu Eesti raames erinevaid kogukondi, kui aus olla, siis ma pole veel päris täpselt aru saanud, mis eesmärgil :D. Ubuntu mõttes tahetakse vist kogukondade ühendust teha, et sarnaselt mõtlevad ja tegutsevad inimesed saaksid jagada oma kogemusi ja jõud ühendada. Aga mina läksin lihtsalt kõrvetava huvi pärast - mis asi on kogukond ja kuidas see toimib.

Kohale jõudes kohtusime esiteks Hendrikuga, üks kogukonna loojaist, kes parasjagu andis lastele esimese koolipäeva esimest matemaatikatundi :). Kiire tutvustuse järel saatis ta meid edasi maja ja raamatukogu uudistama, et ise tundi edasi anda.
Raamatukogus kohtusime raamatukoguhoidja Kristiga, kes tegeleb raamatute komplekteerimise ja tellimisega ning vajadusel aitab ka muudes kogukonnatöödes. Ta rääkis, et Sänna kogukond on eriline selle poolest, et inimesed ei ole seal kogu aeg füüsiliselt kohal, vaid käivad vastavalt vajadusele. Neid ühendab soov, mõte, tegu, kuid mitte ilmtingimata füüsiline kohalolu.
Tema sõnul elab mõisaalal parasjagu neli perekonda, kellest üks plaanib lähiajal edasi liikuda. Sest, Krista sõnul, kogukonnamajadega ongi nii, et inimesed käivad sealt tihtli läbi, lähevad oma kogemusi ja õppetunde saama ning siis avastavad, et nüüd on aeg edasi liikuda. Ja paljud kogukondade elanikud ongi rändava eluviisiga inimesed.

Järgmiseks kohtusime majaemand Kadiga, kes oli parasjagu ametis lõuna valmistamisega. Lõuna oli ka hästi vahva - sõime üliiiimaitsvat taimetoitu ja jõime teed, enne söömist tegime väikse tänulikkuse ringi.

 Päikeseratas, päikeseratas :)

Pärastpoole tutvustas Kadi mõisa ajalugu ja kogukonna loomist. Nad alustasid Hendrikuga Sänna mõisa renoveerimist kaheksa aastat tagasi, ilma et neil oleks õrna aimugi, mis sellest saab või kuidas oleks õige toimida. Ainus, millele nad said toetuda, oli tunne südames. Kadi puhul mängis rolli see, et ta alati teadis, et tavavoolu koolisüsteem ei sobi tema olemusega kokku. Nii loodigi kogukonna juurde alternatiivkool - Leiutajate Külakool.
Kuid kogukonnaelu liikumine on Kadi sõnul alati väga-väga tsükliline - kord sujub kõik suurepäraselt, siis jälle on väga rasked perioodid. Mõnikord satub sinna palju inimesi korraga kokku, teinekord kõik justkui põgeneks eemale.
Kogukonnaelu kirjeldas Kadi kui karmakatelt. Et alguses tullakse kohale suure entusiasmiga – nüüd oleme vabad, teeme uusi asju, alustame uut vinget elu, ja alguses see nii ongi, aga mingi aja pärast entusiasm vaibub ja sügavalt seest hakkab pinnale kooruma asju, mis vajavad tähelepanu. Suured probleemid tulevad kõik esiplaanile ja siis on kaks võimalust: kas kohkud tagasi ja annad alla või murrad raskustest läbi. See olevat väga valus, aga väga ilus protsess. Ja taas tsükliline - läbimurdele järgneb puhkehetk, aga pärast lühikest rahulolufaasi hakkab karmakatel uuesti tööle, ja veel sügavamalt.

Sellest, mida Kadi ja Hendrik meile intervjuudes rääkisid, võiks terve pika ajaleheartikli kirjutada (või lausa mitu), aga kuna meil oli ju kaasas tore raadioreporter Remo :) siis ma hoopis suunan igat huvilist edasi tema SoundCloudi lehele, kust saab kuulata täispikkuses intervjuud Hendrikuga. Või siis saab sama asja vaadata pildiga Youtubest, Ubuntu kanalilt. Väga, väga soovitan kuulata/vaadata! Eriti neile, kes usuvad, et praegune koolisüsteem on ajast ja arust ning et asemele oleks vaja midagi efektiivsemat, vabamat ja ausamat. (Kooli kohta kuuleb alates 11:04.)
Remo intervjueerib: https://soundcloud.com/tunnike-iseendaga/vastutus-teeb-vabaks-ft-hendrik-noor
Erki filmib: https://www.youtube.com/watch?v=YmHRVH3FCzQ

 Mulle väga meeldis raamatukogu raamatuvalik :)

Kirjutan lihtsalt mõned tsitaadid üles intervjuust Hendrikuga:
"Oma ideaalis ma unistasin sellest, et töö ja hobi oleks täpselt samad asjad."
"Inimesed mõtlevad, et maaelu on "Bullerby"... Aga tegelikkuses on "Tõde ja õigus" hoopis." :)
"Ma polegi kordagi kahetsenud, et maale sai kolitud."
"Kool võiks olla lapsest lähtuv, lapse huvidest lähtuv, ja seega hästi spontaanne. Oleneb, mis laste kogumi sünergiast üles kerkib, sellest saab õppetöö kese."
"Eesti kooli puudutavad seadused on päris liberaalsed. Nad küll sätestavad ära, kuhu sa pead jõudma iga 3 aasta tagant, aga kui nüüd täpselt vaadata, siis kuidas õpetaja sinna jõuab, on täielikult selle õpetaja teha, on täielikult selle kooli teha. See võimaldab väga laia metoodilist vabadust."

Aa, muuseas, Leiutajate Külakooli õpilastel tekkis huvi tsirkuse vastu, mille tulemusel panid 7-12-aastased lapsed täiesti ise püsti oma firma. Kuulake selle kohta, see on võimas! Tavakooli õpilased kipuvad jääma sõltuvaks, kuid need lapsed siin on suurepärane näide iseseisvusest ja ettevõtlikkusest. https://www.circus24.ee/.

"Kui koos elada kogukonnana, siis üksteise tundmine läheb järjest suuremaks. Suhtlus läheb sügavamale. Kui esimene pool aastat või aasta aega sa räägid inimesega hobidest, ehitusasjadest söögist jms, siis ühel hetkel tekib see koht, kus enam ei viitsi ja see teemadering ammendab end. Hakkad (inimesi) nägema - inimesed muutuvad läbipaistvamaks. Tekib küsimus: miks me sellest pealiskaudsusest räägime, ma ju näen, et sul on mingi mure või rõõm või asi südamel. Siis hakatakse pigem räääkima nendest asjadest, mis on tavalise pealiskaudsuse taga ja läheb kiht sügavamale."
"Ühel hetkel läheb üsna kõhedaks, tulevad teatavad hirmud välja. Ma ei taha, et kõik teaksid seda minu kohta. Ma ei taha ka ise seda teada enda kohta, sest ma pole sellele otsa vaadanudki."
"Arvasin, et inimesed elavad kogukonnas koos, sest nii on lihtsam ja ökonoomsem. Tegelik sügavam mõte seal on hoopis midagi muud - läbi inimsuhete saada endast teadlikuks."

"(Klassi ees) ei pea teadma palju, ei pea oskama, ei pea olema autoriteet, ei midagi sellist ebaloomulikku, vaid lihtsalt olema sina ise hästi loomulikul kujul."
"Kool võib olla hästi lõbus koht, kus on kõigil hea olla. Lastel, õpetajatel ja vanematel ka ei tohiks väga stressi olla sellepärast, mis seal koolis toimub."
"Paljud lapsevanemad on väljendanud: "kahju, et mina ei saa siin käia!" Ja siis ongi nii, et lapsevanemad tulevad ka ja võtavad mingeid rolle. See on vahva koostegemine, ühisloome, ning seiklused ja unistused, mida lastega koos teha, võivad olla suured."
"Kool ei ole kui koht, kus sa valmistud eluks, vaid sa juba eladki! Võiks ju olla niimoodi?"
"Koolis ma õppisin end välja lülitama. Kool tähendas justkui surnud aega. Sellise tundliku, uudishimuliku hinge pidi korraks kõrvale panema. Kool peaks ju olema koht, kus tundlik, uudishimulik, ilus hing saaks justkui avaneda; õpetaja roll on luua tingimused, et see ilus õis saaks avaneda."
"Miks lapsevanemad lubavad seda, miks nad survestavad juurde, et sa pead olema parem kui naaber, klassi parim? Edu kultust süstitakse sisse - miks?"
"Ainuke asi, mis seda absurdi koos hoiab on see, et kõik teevad seda, millegipärast..."
"Vastutus tähendab vabadust."

*

Kui jaksasid selle mahuka postituse läbi lugeda, siis... palju õnne, aga mul on juba uus sama pikk jutt valmimas :D :D  Nimelt käisime mampsi ja Erkiga see nädalavahetus ühes väga, väga võimsas talus kunsti loomas, sisemisi energiaid transformeerimas, loodusega kontakti leidmas jpm. See oli niiiiiii uskumatult lahe kogemus, et vajab kirja panemist (kuigi see siis ilmselt kaotab vähemalt poole oma särast). Ma poleks elusees osanud arvata, et minus on nii palju loovust ja kunstihuvi peidus, aga vot...
Tasub uusi asju proovida. A bientot:)