Permakultuur (permanent agriculture ehk püsiv maaharimine) on elustiil, mis põhineb kolmel põhilisel väärtusel:
1. inimeste eest hoolitsemine: kogu elu on korraldatud nii, et inimesed on seejuures õnnelikud, iga viimne kui üks – ka sina ise.
2. Maa eest hoolitsemine: teame, et me sõltume Maast ning kui temal läheb kehvasti, siis üsna pea hakkab ka meil endil kehvasti minema. Kurnamise asemel me austame Maad ja hoolime temast.
3. Õiglane jagamine: elu kõigis valdkondades väheneb ego domineerimine. Kui sa midagi toodad või kasvatad, siis õiglane on seda jagada inimeste vahel (kes sind näiteks selles aitasid), aga ka loomade ja looduse vahel. Kõiki vilju ei pea endale krahmama, vaid ka loodusele tuleb midagi tagasi anda.
Permakultuuri eesmärk on toidu, vee ja energia tootmine vähese energiakuluga ja jätkusuutlikult. See on niidiots, mis aitab teha sinu elu sõltumatuks, mänglevaks ja lihtsaks, kattes kõik inimlikud baasvajadused.
Kuid loodus ei pruugi olla sugugi lihtsalt ja üheselt mõistetav süsteem (mida otsib industriaalühiskonna mõistus, mis eelistab sirgeid jooni ja suhtumist, et 1+1=alati 2). Looduses on väga palju ühendusi, väga palju mõjufaktoreid ja koostööd! Mitte kunagi ei ole ühel taimel või isendil ainult üks eesmärk, vastupidi, on kümneid, kui mitte sadu erinevaid eesmärke. Loodus on võimas ja infoküllane süsteem. Näiteks kui astud põlismetsa, kus on välja arenenud seeneniidistik ehk mükoriisa, siis vaid hetkega on seeneniidistiku kaudu info sinu tulekust saadetud metsa kaugeimasse nurka.
Tsoonid
Aiapidamine permakultuuris põhineb tsoonidel. Inimene pannakse ühele maalapile keskpunktiks, mille ümber hakkab elu kujunema – see on justkui 00-tsoon ehk Mina Ise. 0-tsoon on maja, kus inimene elab. 1. tsoon on aiamaa, umbes 20-meetrise raadiusega ala ümber maja, kus toimub inimese pidev toimetamine – rohimine, kastmine jm. Siia kuuluvad taimed, mis vajavad rohkem hoolt. Järgmisesse, 2. tsooni paigutatakse juba vähem hoolt vajavad elemendid, näiteks marjapõõsad või mesitarud, mis vajavad mingi regulaarsuse tagant külastamist, kuid juba vähem.
3. tsoon võib olla õunapuude, viljapuude päralt. Tasub endalt küsida: „kui tihti ma pean selle taime või puu juurde minema?” ning vastavalt sellele paigutama taimed tsoonidesse. 4. on eelviimane tsoon, mis võiks olla poolmetsik ala, näiteks heinamaa. Ning 5. tsoon on puhas mets, kus käiakse seenel, küttepuid ja ehitusmaterjali korjamas.
Muidugi ei ole elus ja kindlasti mitte looduses asjad must-valged, nii et põhimõte on ka see, et igal erineval maalapil kujunevad tsoonid isemoodi ning võivad olla üksteisega läbipõiminud. Oluline on taaskord vaadelda: kas maapinnal on kallakuid, kitsendavaid asjaolusid? Mida ütleb tunne? Kuidas taimed üksteist mõjutavad? Eesmärk on teha taimekasvatus endale võimalikult lihtsaks.
Tsoonid on mõeldud neile, kes elavad oma maamajas, ent permakultuuris on palju põhimõtteid, mida saab mingil määral kasutada ka linnakeskkonnas või intensiivpõllumajanduses. Näiteks saab tavalisel terrassil kasutada seltsilist istutamist ehk kasvatada taimi, mis üksteist toetavad: kui soovid kasvatada maasikaid, istuta lähedusse ka küüslauk, kes peletab mullast kahjureid. Intensiivpõllumajanduses visatakse põllule kolme põhiväetisainet – NPK’d – nõnda, et taim kasvab küll suureks, aga tal puudub vastupidavus haigustele ning on vaene ülejäänud vitamiinide ja mineraalide poolest. Ühe osa probleemist saab lahendada liblikõieliste taimedega (uba, hernes), kes toovad mulda lämmastikku. Kui taimed on läbimõeldult paigutatud, toimib süsteemis iseeneslik regulaarne väetamine.
Kindlasti võiks iga aiapidaja rakendada õiget kompostimist. Kompost pole see, et viskad kõik orgaanilise hunnikusse ja see hakkab lagunema. Soovituslikult tuleb võtta 40% pruuni osa ehk süsinikurikast materjali (ärakuivanud rohi, puumultš, kuivanud lehed), 40% rohelist osa (värskelt niidetud rohti, kõik, milles on rohelist värvust, toidujäätmed) ning 20% sõnnikut, kui see on kättesaadav (vastasel juhul võtta pruuni ja rohelist osa lihtsalt pooleks).
See tähendab, et koduses majapidamises tasub toidujäätmetele lisada aeg-ajalt pruuni materjali (lehti, saepuru jne) ning need omavahel ära segada. Hea märk on, kui kompost läheb kuumaks – üle 60 kraadi – , see tähendab, et vajalikud protsessid on käivitunud. Surevad kahjulikud bakterid ja umbrohuseemned. Kui paned taolist kompostimulda peenrale, võid kindel olla, et see on tervislik ja umbrohuseemnevaba.
 |
| Kuhikpeenar |
Geniaalne nipp taimekasvatajale on kuhikpeenar. Maasüvendisse pakitakse tihedalt kokku metsa alt leitud poollagunenud kännud ja puujupid, sinna peale ja vahele surutakse tihendiks veel peenemaid oksi, et õhku võimalikult vähe pääseks. Kui on võimalus, siis selle peale käib sõnnik ning kõige peale tavaline muld. Kui selline kuhi on veidi maa sisse vajunud, hakkab seal peenras toimuma sisemine väetamine nii kaua, kuni puud lagunevad, ehk kuni 20 aastat võib see peenar end ise väetada.
Lõviosa energiast, mida kasutame, kulub maja soojas hoidmiseks. Kust tuleb majasoojustamiseks vajaminev energia? Kui elektrist, siis palju õnne, põhjustad ilmselt suurt keskkonnareostust, sest põlevkivi kaevandamine, elektri tootmine ja sellest uuesti sooja saamine on üks raiskav protsess. Permakultuuris tutvustatakse rakettahju, mis on intensiivne ja efektiivne põlemisahi, kus toimub küttematerjali pea täielik põlemine ning soojad õhud ei juhita mitte korstnasse, vaid savi-liiva massi, mis üles soenedes võib eraldada soojust kuni 12h pärast kütmist. Korstnast eraldub leige õhk, mitte soe. Rakketahjus saab küttematerjalina kasutada peenikest puitu, mis mahalõikamisel ei sure, näiteks pajuvõsa. Pole vaja suuri halge, piisab ka okstest.
Pajuvõsa teadlikku kasvatamist kutsuvad põllumehed energiavõsaks. Lisaks kütmisele saab seda kasutada ka näiteks punutiste tegemiseks ning see on võimas mullaparandaja, kes toob mulda bakterite kaasabil lämmastikku. Paju kannatab ka intensiivseid muldasid, näiteks välikäimla „saadused” võib mõõdukas koguses paju alla matta ning kõik selle sees elutsevad kahjulikud bakterid n-ö neutraliseeritakse.
Kokkuvõtteks
Permakultuur on niisiis elustiil, mis päriselt ka on loodud inimkonna aitamiseks. Õigemini, see on tekkinud, sest inimesed lihtsalt ei soovi enam elada teistest sõltuvuses, vaid soovivad end ise aidata ja leiavad selleks lihtsaid, kuid geniaalseid võimalusi.
Vanas Testamendis saadetakse Aadam ja Eeva paradiisiaiast välja, et nad higi ja vaevaga tööd teeksid. Selleks, et saaki kasvatada, peavad nad „maad pöörama”. Seda võime võtta vihjena, kuidas meie tavapärases põllumajanduses käib ränkraske töö vilja kasvatamiseks. Isegi see, mis on kergendus põllumeestele (suured põllumasinad, pestitsiidid, väetis, GMO jm), on ometigi raskus tarbijatele (toidu madal kvaliteet, vitamiinipuudus ning koguni haigused). Me ei ole seega pääsenud vaevast, see on lihtsalt võtnud teise vormi.
Permakultuur on justkui tagasiminek Eedeni aeda. Meid ei saadetud sealt välja, et me ei saaks sinna tagasi minna, vaid hoopis, et mõista, et siinsamas Maa peal on see endiselt olemas. Tagasipöördumine sinna toimub siis, kui teeme oma mõttes tagasipöördumise ja tuletame meelde, et loodus on loodud inimest teenima, aga ainult siis, kui inimene oskab temaga suhestuda, austab ja armastab teda.
Külluslikku sügise jätku ning teadlikku meelt!
Erki ja Pille
Lisamaterjale:
"Introduction to Permaculture" (Bill Mollison, 2013)
Happen Films: https://www.youtube.com/user/happenfilms
Permakultuuri foorum: https://permies.com/forums
Permakultuuri playlist: https://www.youtube.com/playlist?list=PLUg9hXqJSBmz_fwJg_IjOtwmO6EY1cMzR
Wikipedia: https://et.wikipedia.org/wiki/Permakultuur
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar