Katkend raamatust "Valgus kätest" ("Hands of Light", B.A. Brennan). Kuidas on seotud inimkonna enese- ja maailmatunnetus ning teaduslikud avastused? Kuidas on teadus ära seletanud "tunnetuse" pikkade vahemaade tagant, üleinimlikud kogemused ning ekstrasensoorsed võimed? Selgub ka, kui palju kaugemale on jõudnud teadus kollektiivsest uskumussüsteemist elu toimimisest - oleme osati kinni 19. sajandi üdini mehaanilises maailmakäsitluses, samas kui teadus käsitleb maailma holistilisena.
Teos on kirjutatud 1980ndatel.
Newtoni füüsika
Õpetus universumist kui tahketest kehadest koosnevast süsteemist levis tuginedes Newtoni ja tema kolleegide õpetusele 17. ja 18. sajandist. 19. sajandil hakati Newtoni füüsika põhjal universumi kirjeldama kindlatest ehituskividest – aatomitest koosnevana. Newtonlik aatomimudel on selline, kus tahketest objektidest ehk prootonitest ja neutronitest tuuma ümber tiirlevad elektronid, umbes nagu Maa tiirleb ümber Päikese.
Newtoni mehaanika kirjeldas edukalt planeetide liikumist, mehaanlilisi masinaid ja ühtlaselt voolavaid vedelikke. Mehhanistliku maailmamudeli hiigeledu sundis 19. sajandi alguse füüsikuid uskuma, et universum ongi tohutu mehaaniline süsteem. Selle liikumise seadusi peeti põhilisteks loodusseadusteks ja Newtoni mehaanikat loodusnähtusi kirjeldavaks ülimaks teooriaks. See pani paika absoluutse aja ja ruumi mõiste ning füüsikaliste nähtuste rangelt põhjusliku loomuse. Kõik on objektiivselt kirjeldatav. Igal nähtusel on oma põhjus, nagu kuulide põrkumisel piljardilaual. Energia ja aine vahelised mõjutused, nagu raadio, mis mängib muusikat nähtamatute raadiolainete järgi, olid alles tundmatud. Polnud veel juhtunud, et katsetaja ise mõjutaks mitte üksi psõhholoogilise katse, vaid ka füüsikalise eksperimendi tulemust – nagu füüsikud nüüd on kogenud.
Siiamaani on selline maailmavaade väga mugav nende jaoks, kes peavad maailma tahkeks ja üldiselt muutumatuks. Kehtib väga selge reeglite süsteem, mis selle funktsioneerimist juhib. Paljuski käib meie elu siiani Newtoni mehaanika järgi. Kui elektrisüsteeme mitte arvestada, on meie kodud üsna Newtoni-aegsete sarnased. Oma keha kogeme ka mehaanilisena. Me räägime oma kogemustest enamasti kui absoluutseist, kolmemõõtmelises ruumis ja lineaarse aja tingimustes toimuvaist. Kõigil on kellad – selleks, et saaksime järkata oma elu sellisena, nagu oleme selle struktureerinud – enamasti lineaarsena.
Seni, kuni elame tormiliselt oma igapäevast elu, püüdes püsida graafikus, on väga kerge kujutleda end mehaanilistena ja kaotada silmist sügavamad inimlikud sisemised kogemused. Küsige kellelt tahes, millest koosneb universum – ja kõige tõenäolisemalt kirjeldab ta teile njuutonlikku aatomimudelit (elektronid pöörlemas ümber prootonitest ja neutronitest tuuma). Tõesti, kui võtta seda lausa tähttähelt, paneb see teooria ka meid end piinlikku olukorda, kus koosneme mingitsugustest üksteise ümber tiirutavaist pingpongipallidest.
Väljateooria
19. sajandi algul avastati uusi füüsikalisi nähtusi, mida polnud enam Newtoni füüsika seaduste abil võimalik põhjendada. Elektromagneetiliste nähtuste avastamine ja nende uurimine viis väljateooria loomiseni. Välja defineeriti kui ruumi sellist olukorda, mis on võimaline esile kutsuma jõudu. Newtoni mehaanika interpreteeris positiivselt ja negatiivselt laetud osakeste vastastikust mõju, öeldes lihtsalt, et osakesed tõmbuvad vastastikku nagu massid omavahel. Michael Faraday ja James Clerk Maxwell leidsid siiski sobivama kontseptsiooni – väljateooria – ja ütlesid, et iga laeng tekitab enda ümber olemas ruumis häire või oleku, nii et teisele laengule, kui see ligidal asub, mõjub jõud. Nii sündis kontseptsioon sellisest universumist, mis on täis vastastikku toimivaid jõude tekitavaid välju. Lõpuks oli loodud teaduslik struktuur, mille abil võisime hakata selgitama enda võimet üksteist eemalt tunnetada ja mõjutada ka muude vahenditega, kui seda on kõne või nägemine. Sageli teame telefoni võttes, kes meile helistab, enne kui ta sõnagi on jõudnud ütelda. Emad teavad tihtipeale, kui laps on hädas, ükskõik kui kaugel ta ka ei viibiks. Neid asju saab seletada väljateooria vahenditega.
Viimase 15-20 aasta jooksul (100 aastat hiljem kui füüsikud!) on enamik meist alles hakanud ka ise selliseid kontseptsioone omavaheliste mõjude kirjeldamisel kasutama. Me alles hakkame endale tunnistama, et ka meie ise koosneme väljadest. Tunnetame ju kellegi viibimist toas ilma, et teda näeksime või kuuleksime (väljade mõju); räägime headest ja halbadest vibratsioonidest, teistele energia saatmisest või üksteise mõtete lugemisest. Me tunneme otsekohe, kas keegi meile meeldib või ei meeldi, kas hakkame temaga läbi saama või läheme riidu. Sellist teadmist võib selgitada väljade vastastikuse sobivuse või sobimatusega.
Relatiivsusteooria
Avaldades 1905.a oma Erirelatiivsusteooria, pani Albert Einstein kõikuma Newtoni füüsikale toetuva maailmavaate alustalad. Relatiivsusteooria põhjal pole ruum kolmemõõtmeline ega aeg iseseisev suurus. Mõlemad on tihedalt omavahel seotud ja moodustavad neljamõõtmelise maailma – aegruumi. Seega ei ole võimalik rääkida ajatust ruumist ega ajast ilma ruumita. Veelgi enam, aja üleüldist voolamist pole olemas; s.o. aeg pole ei lineaarne ega absoluutne. Ta on relatiivne. Kaks vaatlejat, kui nad liiguvad vaadeldava objekti suhtes erineva kiirusega, näevad selle sündmusi ajaliselt erinevalt. Nii kaob ruumi ja aja mõõtmise absoluutne tähendus – nad mõlemad muutuvad vaid nähtuse kirjeldamise elementideks. Relatiivsusteooria kohaselt võib erinevaile vaatlejaile isegi vaadeldavate sündmuste järjestus olla erinev.
Aeg ja ruum aga on meile loodusnähtuste ja enda kirjeldamisel nii põhilised mõisted, et nende teisendamine muudab kogu meie iseenda ja looduse kirjeldamise süsteemi. Me pole veel suutnud relatiivsusteooria seda osa isiklikku ellu sisse tuua. Kui näiteks meile tundub, et sõber on hädas, näiteks ta kukub trepist alla, siis vaatame kohe kella ja helistame, et teada saada, mis temaga juhtus. Seda me teeme enda sisetunde kontrollimiseks. Oletame, et ta vastab, et midagi pole juhtunud ja järeldame siis, et meie kujutlusvõime lihtsalt tembutab. See on njuutiniaegne mõtteviis.
Tuleks taibata, et me kogesime nähtust, mida Newtoni mehaanikaga ei saa seletada, samal ajal aga kasutame ikka seda enda ekstrasensoorse kogemuse hindamiseks. See, mis meile tundus, oli tegelikult reaalne kogemus. Et aeg pole lineaarne, võis see toimuda kas minevikus, meie kogemisega samaaegselt või võib toimuda alles tulevikus. See võis olla ka ainult tõenäosuslik sündmus, mis kunagi ei realiseeru. Vaid sellepärast, et see ei toimunud ajal, kui seda tundsime, ei tohi me järeldada, et sisetunne selle võimalikkusest oli üldse vale. Kui oleksime oma tunnetuses veel näinud ka kalendrit ja Newtoni aega näitavat kella, oleks see sisaldanud teavet ka sündmuse ajalis-ruumilise toimumise kohta. Newtoni füüsika reaalsuse kontrollimine oleks siis kergem.
On aeg lõpetada kõige valeks tunnistamine, mis Newtoni füüsikale ei allu, ja laiendada enda jaoks reaalsuse piire. Meil kõigil on kogemusi aja kulgemise kiirenemisest või ajataju kadumisest. Kui oskame enda meeleolu jälgida, märkame, et meie personaalne aeg sõltub tujust, milles oleme ja kogemustest, mis meil on. Näiteks on meile aeg relatiivne siis, kui kogeme (teisest autost möödumisel) väga pikka hirmsat ajavahemikku, enne kui meie auto vastutulijaga kokku põrkab või pääseb napilt mööda. Kella järgi on seda mõni sekund aga meile näib, et sündmus kestab kaua. Kogetavat aega ei saa kellaga mõõta, sest kell on newtonlik seadeldis, mis on loodud Newtoni mehaanikas kasutatava lineaarse aja mõõtmiseks.
Meie kogemus aga toimib väljaspool Newtoni süsteemi. Paljudel juhtudel oleme kellegagi pärast aastatepikkust lahusolekut kohtudes kogenud, et oleksime nagu eile teineteist näinud. Regressiooniteraapias on paljud kogenud lapsepõlve sündmusi, nagu toimunuks need praegu. Selgub ka, et meie mälus on isegi sündmuste järjestus erinev kellegi teise mälus talletatust, kes ka on kogenud samu sündmusi.
Ameerika pärismaalaste kultuuris, kus ei tuntud kella ega lineaarset aega, jagunes aeg kaheks aspektiks – praegu ja mingil muul ajal. Austraalia aborigeenidel oli ka kahesugune aeg – mööduv aeg ja Suur aeg. Suures ajas toimunul oli küll järjestus, mitte aga näiteks kuupäevi.
Einsteini aeg-ruumi pidevus (continuum) määrab, et sündmuste nähtav lineaarsus sõltub vaatlejast. Oleme liiga valmid aktsepteerima möödunud elusid tähttähelt kui füüsilisi elusid, mis toimusid minevikus samas füüsikalises maailmas, kui praegune. Meie möödunud elud võivad toimuda ka praegu (käesolevaga ühel ajal), aga mingis teises aeg-ruumi pidevuses. Paljud on kogenud eelmisi elusid ja neile on tundunud, nagu oleks need olnud vaid väheke aega tagasi. Aga vaevalt, et kunagi arutletakse selle üle, kuidas meie tulevased elud mõjutavad seda elu, mida oleme siin-ja-praegu elamas. Kuna me PRAEGU elame oma elu, on kõige tõenäolisem, et me lihtsalt kirjutame praegu oma isiklikku ajalugu ümber – nii möödunud, kui ka tulevast.
Teine relatiivsusteooriast tulenev tähtis järeldus on mõistmine, et aine ja energia on vastastikku vahetatavad. Mass pole midagi muud kui üks energia olemise vorm – see on aeglustunud ja kristalliseerunud energia. Meie keha on energia. Sellest kogu see raamat räägibki!
Paradoks
1920ndatel aastatel siirdusid füüsikud kummalisse ja ootamatusse aatomisisesesse maailma. Iga kord, kui füüsikud esitasid katse näol loodusele küsimuse, vastas loodus mingi paradoksiga. Mida rohkem nad püüdsid asjasse selgust tuua, seda kummalisemaks need paradoksid muutusid. Lõpuks taipasid füüsikud, et paradoks on aatomisisese maailma lahutamatu osa, aga sellel põhineb meie füüsikaline reaalsus.
Näiteks kavandame katse, mis tõestab, et valgus on osake. Aga väike muudatus katse tingimustes viib tõestusele, et valgus on laine. Seega tuleb valguse kirjeldamiseks kasutada nii oskaese kui ka laine kontseptsiooni. Nii jõuame universumi, mis põhineb nii/kui ka kontseptsioonil. Füüsikud nimetavad seda komplementaarsuseks. See tähendab, et nähtuse kirjeldamiseks tuleb kasutada kaht tüüpi kirjeldusi (kui jätkame selliste terminite kasutamsit nagu osakesed ja lained). Need ei välista, nagu vanas kas/või kontseptsioonis, vaid täiendavad teineteist.
Näiteks leidis Max Planck, et soojusenergiea (nagu radiaatorist toas) ei eraldu pidevalt, vaid teatud energiapakettide kaupa, mida nimetatakse kvantideks. Einstein näitas, et mistahes elektromagneetiline kiirgus võib ilmneda mitte ainult lainetena, vaid ka selliste kvantidena. Neid valguse (või energia) kvante peetakse tõeslisteks osakesteks. Näidendi selles vaatuses on osake, mis on asja lähim definitsioon, hoopis energiapakett.
Tungides küsimusse sügavamale, ei näita loodus meile mingeid algseid ehitusblokke nagu Newtoni füüsika neid pakkus. Aine algosakeste otsinguist tuli loobuda, kui füüsikud olid avastanud nii palju elementaarosakesi, et neid enam kuidagi elementaarseteks ei saanud nimetada. Viimaste aastakümnete kasetega avastasid füüsikud, et mateeria on täienisti transformeeritav. Kõik osakesed on muudetavad teisteks. Nad on saadavad energiast ja muudetavad edasi teisteks osakesteks. Aatomisisesel tasemel pole aine enam kindlalt oma määratud kohas, vaid tal on kalduvus, tendents seal olla. Nad võivad ka energiaks haihtuda. Millal parajasti miski neist võimalustest juhtub, pole täpselt määratav, aga me teame, et see kõik toimub kogu aeg.
Isiklikul tasemel, jõudes tänapäeva psühholoogiasse ja vaimsesse arenemisse, leiame, et vanad kas/või ettekujutused tuleb asendada nii/kui ka kujunditega. Me pole enam lihtsalt head ega pahad; enam ainult ei vihka ega armasta kedagi – me leiame endas palju rohkem võimalusi. Võime ühe ja sama isiku vastu tunda nii armastust kui viha ja ka kõiki vahepealseid emotsioone. Ja toimime vastavalt. Leiame, et vana dualistlik Jumal/Kurat lahustub tervikusse, milles seesmine Jumalanna/Jumal sulab kokku välise Jumal/Jumalannaga. Kuri pole Jumala vastand, vaid vastupanu Jumalikule jõule. Kõik on loodud samast energiast. Jumalik jõud on nii must kui ka valge, nii mehelik kui ka naiselik. See sisaldab kõike – nii valget valgust kui ka sametmusta mittemiskit.
Dualismist välja - hologramm
Füüsikutele võivad osakesed samal ajal olla ka lained, sest need pole tegelikud füüsikalised lained nagu vee või hääle lained, vaid pigem tõenäosuse lained. Tõenäosuslained ei väljenda asjade tõenäosust, vaid pigem nendevaheliste seoste tõenäosust. Seda kontseptsiooni on küll raske mõista, aga füüsikud sisuliselt ütlevad, et sellist asja kui asi pole olemas. Need, mida oleme harjunud nimetama asjadeks, on tegelikult sündmused või jäljed, millest võivad sündmused saada.
Meie vana tahkete kehade ja kindlate loodusseaduste maailm on nüüd lahustunud lainetaoliste omavaheliste seoste - mustrite - maailmaks. Sellised mõisted nagu elementaarosake, materiaalne substants või eraldi objekt on kaotanud oma tähenduse. Kogu universum osutub seotuks energiamustrite dünaamilisse võrku. Seega on universum defineeritav kui dünaamiline lahutamatu tervik, mis sisaldab endas alati vaatlejat (meid või ennast?).
Kui universum tõesti koosneb sellisest võrgust, siis pole (loogiliselt) olemas sellist asja kui osa. Siis me pole ka ise tervikust eraldatud osad. Me oleme see Tervik.
Hiljuti on füüsik dr. David Bohm oma raamatus The Implicate Order ("Sassimässitud Kord") kirjutanud, et põhilisi loodusseadusi ei saa haarata selline teadus, mis püüab loodust lõhkuda osadeks. Ta kirjutab omavahel seotud ja hõlmuvast korrapärasusest, mis on ilmutamata olekus ja moodustab vundamendi, millel põhineb kogu nähtav reaalsus, mida ta nimetab selgitatud lahtiharutatud korraks. "Osad on nähtavad otsestes seostes, milles nende dünaamilised suhted sõltuvad täielikult kogu süsteemi olekust. // Nii viiakse teid tükeldamatu terviku uue arusaamani, mis eitab klassikalist põhimõtet, et maailm on analüüsita eraldi sõltumatult eksisteerivate osadena."
Dr. Bohm kinnitab, et holograafiline vaade universumile on lähtekohaks seostatud hõlmuva ja selgitatud lahtiharutatud korrapärasuse mõistma hakkamiseks. Hologrammi kontseptsioon konstanteerib, et iga osa esindab täpselt tervikut ja seda saab kasutada kogu hologrammi uuesti kokkupanemiseks.
1971. aastal sai Dennis Gabor Nobeli preemia esimese hologrammi valmistamise eest. Tegemist oli läätsedeta fotograafiaga, milles objekti poolt hajutatud valguse laineväli registreeriti interferentskujutisena fotoplaadile. Kui hologramm (forograafiline salvestus) asetada laseri (koherentse valguse) kiirde, siis esialgne lainepilt taastub kolmemõõtmelise kujutisena. Hologrammi iga tükike kannab täpselt kogu kujutist.
Tuntud aju-uurija dr. Karl Pribram on kümne aasta jooksul kogunud tõendusmaterjali selle kohta, et (inim)aju süvastruktuur on sisuliselt holograafiline. Ta kinnitab, et paljude laboratooriumide uurimused ajaliste ja/või ruumiliste sageduste peenalanüüsi alal näitavad, et aju salvestab nägemist, kuulmist, maitsmist, haistmist ja kompamist holograafiliselt. Informatsioon jaotatakse kogu süsteemi ulatuses nii laiali, et iga osa kannab kogu informatsiooni. Dr. Pribram kasutab hologrammi mudelit mitte ainult aju töö, vaid ka universumi kirjeldamiseks. Ta kinnitab, et aju kasutab holograafilist meetodit selleks, et abstraktsel viisil käsitleda aja ja ruumi ulatusest väljuvat holograafilist maailma. Parapsühholoogid on otsinud energiat, mis võiks edastada telepaatiat, psühhokineesi ja tervendamist. Holograafilise universumi seisukohast osutuvad need nähtused sagedusteks, mis on väljaspool aega ja ruumi - neid pole vaja üle kanda. Nad on potentsiaalselt üheaegsed ja kõikjalolevad.
Tegelikkuse holograafilise struktuuri seisukohast inimese (energiavälja) iga koht mitte ainut et esindab tervikut, vaid ka sisaldab seda. Nii saame kirjeldada enda kogemust vaid nähtusena, mida me samal ajal nii vaatleme kui ka loome. Iga vaatlus mõjutab vaadeldavat objekti. Me pole vaid osake sellest objektist - meie ise oleme see objekt. See on meie ja meie oleme see, aga sõna see tuleks nüüd, kui tahame olla mõistetavad, ära jätta ning asendada mingi teise mõistega, mis oleks sobivam mõistmaks meie ajus kogetavaid asju.
Füüsikud on kasutanud termineid vastastikuste soeste tõenäosus või lahutamatute energiamustrite dünaamiline võrk. Kõik kogemused on vastastikku seotud. Seega, kui selle endale selgeks saame ja laseme vastastikuse seotuse ka enda tunnetusprotsessi siseneda, võime me kogu maailma sündmustest kogu aeg teadlikud olla. Aga niipea kui ütleme meie, oleme dualismi tagasi langenud. Et meie põhilised elukogemused on dualistlikud, on raske seda seostatust tunnetada. Holistiline teadlikkus on lineaarsest ajast ja kolmemõõtmelisest ruumist väljaspool ja seepärast on raskusi selle tähelepanemisega. Et seda ära tunda, tuleb holistilisi kogemusi harjutada.
Lineaarse tunnetuse piiridest väljumiseks on üks võimalus meditatsioon; see võimaldab seostatust kõigega muutuda kogetavaks reaalsuseks. Seda reaalsust on aga väga raske sõnadega edasi anda, sest sõnu kasutatakse lineaarselt. Meil tuleb luua sõnavara, mille abil võiksime üksteist sellistesse kogemustesse juhtida. Jaapani zen-meditatsioonis annavad õpetajad oma õpilastele kontsentreerumiseks mingi lühikese fraasi. See fraas ehk koan on loodud õpilase jaoks selleks, et aidata väljuda lineaarsest mõtlemisest. Üks minu lemmikkoane on: Kuidas kõlab ühe käe plaks?
Minu reakstiooniks sellele hästituntud koanile on, et leian end sirutumas universumi nagu kuuldamatu heli, mis näib jäävatki avarusse helisema.
Ülevalguskiiruseline seos
Teadlased saavad praegu nii matemaatilisi kui eksperimentaalseid tõendusi universaalse, vahetu seose olemasolu kohta. Füüsik J.S. Bell avaldas 1964. aastal matemaatilise tõestuskäigu - Belli teoreemi. See toetab matemaatiliselt kontseptsiooni, et aatomisisesed osakesed on omavahel seotud mingil viisil, mis on ajast ja ruumist väljaspool, nii et kõik, mis juhtub ühele osakesele, mõjutab ka teisi. See mõju on hetkeline - tema ülekandmiseks ei kulu mingit aega. Relatiivsusteooria järgi aga ei saa mingi osake valguse kiirusest kiiremini liikuda. Belli teoreemis võivad need mõjud olla ülevalguskiiruselised ja sellele on tänaseks ka katselisi kinnitusi. Siin on tegemist nähtusega, mis ei allu relatiivsusteooriale. Püüe on pääseda laine/osakese dualismist kaugemale.
Sedamööda, kuidas teadusliku aparatuuri loomise kunst edeneb, lastes meid tungida suurema tundlikkusega sügavamale ainesse, leiame jälle nähtusi, mis ei ole praeguste teooriatega seletatavad. Kui see toimus 18. sajandi lõpus, tuli revolutsioon, kus elekter muutis maailma ja pani inimesed sügavamalt mõtlema selle üle, kes nad on. Kui sama asi juhtus jälle 1940ndatel, tuli aatomienergia. Nähtavasti oleme suundumas järgmisse rohutu muutumise ajajärku. Kui füüsikud saavad teada, kuidas hetkeline seos toimib, saaksime nähtavasti õppida olema oma teadvuses ka teadlikud enda hetkelistest seostest teiste ja kogu maailmaga. See tooks arvatavasti kaasa sidealase revolutsiooni. Drastiliselt muudaks see ka meie omavahelist suhtlemist. Hetkeline seos võiks anda meile võime üksteise mõtteid lugeda, kui seda soovime. Saaksime teada, mis toimub teistes inimestes ja mõistaksime neid tõesti sügavalt. Võiksime siis ka selgemini näha, kuidas meie mõtted, tunded (energiaväljad) ja teod mõjutavad maailma võibolla palju rohkem, kui võisime arvata.
Morfogeensed väljad
Rupert Sheldrake pakub oma raamatus A New Science of Life ("Uus elu teadus") välja hüpoteesi, et kõiki süsteeme juhivad mitte ainult tuntud energiad ja materiaalsed faktorid, vaid ka nähtamatud organiseerivad väljad. Need on kausaalsed väljad, sest nad on nagu maatriksid (blueprints) vormile ja käitumisele. Need pole energiaväljad sõna tavalises mõttes, sest nende mõju levib üle aja ja ruumi barjääridest, mis tavaliselt energia kohta käivad. Nad mõjuvad kaugele sama tugevasti kui lähedale.
Selle hüpoteesi järgi, kui isendite hulgast üks liige õpib uutmoodi käituma, muutub kausaalne väli kõigi liigi isendite jaoks, kuigi väga vähe. Kui see käitumine kordub küllalt pikka aega, siis mõjutab morfoloogiline resonants juba kõiki (selle liigi) indiviide. Sheldrake nimetas seda nähtamatut maatriksit morfogeenseks väljaks (sõnadest morph = kuju ja genesis = kujunemine). Selle välja toime haarab ka kaugmõju nii ajas kui ka ruumis. Siis määrab kuju pigem morfoloogiline resonants üle aja piiride kui ajatud füüsikaseadused. Seega toimunud sündmused võivad mõjutada teisi sündmusi igalpool mujal. Üheks näiteks sellest võiks olla Lyall Watsoni raamatus Lifetade: the Biology of Consciousness ("Elukäik: Teadvuse bioloogia") selle kirjeldamine, mida praegu nimetatakse üldiselt 100nda ahvi printsiip. Watson avastas, et kui grupp ahve oli omandanud mingi uue käitumise, siis äkki teised ahvid teistel saartel ilma mingi tavalise kommunikatsioonivõimaluseta õppisid ka selle käitumise ära.
Dr. David Bohm teatab ajakirjas Revisions, et samad asjad esinevad ka kvantfüüsikas. Ta ütleb, et Einsteini-Podolsky-Roseni eksperiment on näidanud, et on olemas mittelokaalsed sidemed, või peenseosed eemalasuvate osakeste vahel. Nii et võib olemas olla ühtne süsteem, kus kujndavat välja ei saa rakendada ühele üksikule osakesele; seda saab omistada vaid tervikule. Kui midagi toimub kaugete osakestega, võib see mõjutada teiste osakeste kujundavat välja. Bohm jätkab mõtteda, et "kujutlus universumi juhtivaist ajatuist seadustest näib mitte paika pidavat, sest ka aeg ise on väljakujunenud paratamatus."
Samas artiklis teeb Rupert Sheldrake järelduse: "Loomisprotsess, mis viib uuele mõtlemisele, mille kaudu mõistetakse uusi tervikuid, on selles mõttes sarnane loovale tegelikkusele, mis loob evolutsiooni käigus uusi tervikuid. Loomisprotsessi võib vaadelda kui järjest komplekssemate kõrgetasemelisemate tervikute arengut, milles varem eraldi seisnud asjad ühendatakse."
Paljumõõtmeline tegelikkus.
Teine füüsik Jack Sarfatti pakub teoses Psychoenergetic Systems ("Psühhoenergeetilised süsteemid"), et ülevalguskiiruseline seos võiks toimida tegelikkuses mingi kõrgema taseme kaudu. Ta väidab, et asjad on rohkem seotud ja sündmused rohkem korreleeritud sellel tegelikkuse tasemel, mis on meist kõrgemal ja asjad sellel tasemel on seotud veel kõrgema taseme kaudu. Seetõttu, saavutades kõrgema taseme, oleme võibolla võimelised mõistma, kuidas need hetkelised seosed toimivad.
Järeldus
Füüsikud kinnitavad, et mateeria fundamentaalseid osakesi pole olemas; pigem on olemas universum kui lahutamatu tervik - tohutu omavahel põimunud vastastikku toimivate tõenäosuste võrk. Bohmi töö näitab, et realiseeruv (manifest) universum tuleneb sellest tervikust. Mina pakun, et kuna me oleme selle terviku lahutamatud osad, võime minna mingisse holistlikku olekusse, muutuda kõiksuseks ja lülituda universumi loomisprotsessi, (näiteks) et hetkeliselt tervendada igaüht igalpool.
Teos on kirjutatud 1980ndatel.
4. peatükk.
Lääne teaduslike vaadete võrdlus sellega, kuidas me näeme end ja tegelikkust.
Newtoni füüsika
Õpetus universumist kui tahketest kehadest koosnevast süsteemist levis tuginedes Newtoni ja tema kolleegide õpetusele 17. ja 18. sajandist. 19. sajandil hakati Newtoni füüsika põhjal universumi kirjeldama kindlatest ehituskividest – aatomitest koosnevana. Newtonlik aatomimudel on selline, kus tahketest objektidest ehk prootonitest ja neutronitest tuuma ümber tiirlevad elektronid, umbes nagu Maa tiirleb ümber Päikese.
Newtoni mehaanika kirjeldas edukalt planeetide liikumist, mehaanlilisi masinaid ja ühtlaselt voolavaid vedelikke. Mehhanistliku maailmamudeli hiigeledu sundis 19. sajandi alguse füüsikuid uskuma, et universum ongi tohutu mehaaniline süsteem. Selle liikumise seadusi peeti põhilisteks loodusseadusteks ja Newtoni mehaanikat loodusnähtusi kirjeldavaks ülimaks teooriaks. See pani paika absoluutse aja ja ruumi mõiste ning füüsikaliste nähtuste rangelt põhjusliku loomuse. Kõik on objektiivselt kirjeldatav. Igal nähtusel on oma põhjus, nagu kuulide põrkumisel piljardilaual. Energia ja aine vahelised mõjutused, nagu raadio, mis mängib muusikat nähtamatute raadiolainete järgi, olid alles tundmatud. Polnud veel juhtunud, et katsetaja ise mõjutaks mitte üksi psõhholoogilise katse, vaid ka füüsikalise eksperimendi tulemust – nagu füüsikud nüüd on kogenud.
Siiamaani on selline maailmavaade väga mugav nende jaoks, kes peavad maailma tahkeks ja üldiselt muutumatuks. Kehtib väga selge reeglite süsteem, mis selle funktsioneerimist juhib. Paljuski käib meie elu siiani Newtoni mehaanika järgi. Kui elektrisüsteeme mitte arvestada, on meie kodud üsna Newtoni-aegsete sarnased. Oma keha kogeme ka mehaanilisena. Me räägime oma kogemustest enamasti kui absoluutseist, kolmemõõtmelises ruumis ja lineaarse aja tingimustes toimuvaist. Kõigil on kellad – selleks, et saaksime järkata oma elu sellisena, nagu oleme selle struktureerinud – enamasti lineaarsena.
Seni, kuni elame tormiliselt oma igapäevast elu, püüdes püsida graafikus, on väga kerge kujutleda end mehaanilistena ja kaotada silmist sügavamad inimlikud sisemised kogemused. Küsige kellelt tahes, millest koosneb universum – ja kõige tõenäolisemalt kirjeldab ta teile njuutonlikku aatomimudelit (elektronid pöörlemas ümber prootonitest ja neutronitest tuuma). Tõesti, kui võtta seda lausa tähttähelt, paneb see teooria ka meid end piinlikku olukorda, kus koosneme mingitsugustest üksteise ümber tiirutavaist pingpongipallidest.
Väljateooria
19. sajandi algul avastati uusi füüsikalisi nähtusi, mida polnud enam Newtoni füüsika seaduste abil võimalik põhjendada. Elektromagneetiliste nähtuste avastamine ja nende uurimine viis väljateooria loomiseni. Välja defineeriti kui ruumi sellist olukorda, mis on võimaline esile kutsuma jõudu. Newtoni mehaanika interpreteeris positiivselt ja negatiivselt laetud osakeste vastastikust mõju, öeldes lihtsalt, et osakesed tõmbuvad vastastikku nagu massid omavahel. Michael Faraday ja James Clerk Maxwell leidsid siiski sobivama kontseptsiooni – väljateooria – ja ütlesid, et iga laeng tekitab enda ümber olemas ruumis häire või oleku, nii et teisele laengule, kui see ligidal asub, mõjub jõud. Nii sündis kontseptsioon sellisest universumist, mis on täis vastastikku toimivaid jõude tekitavaid välju. Lõpuks oli loodud teaduslik struktuur, mille abil võisime hakata selgitama enda võimet üksteist eemalt tunnetada ja mõjutada ka muude vahenditega, kui seda on kõne või nägemine. Sageli teame telefoni võttes, kes meile helistab, enne kui ta sõnagi on jõudnud ütelda. Emad teavad tihtipeale, kui laps on hädas, ükskõik kui kaugel ta ka ei viibiks. Neid asju saab seletada väljateooria vahenditega.
Viimase 15-20 aasta jooksul (100 aastat hiljem kui füüsikud!) on enamik meist alles hakanud ka ise selliseid kontseptsioone omavaheliste mõjude kirjeldamisel kasutama. Me alles hakkame endale tunnistama, et ka meie ise koosneme väljadest. Tunnetame ju kellegi viibimist toas ilma, et teda näeksime või kuuleksime (väljade mõju); räägime headest ja halbadest vibratsioonidest, teistele energia saatmisest või üksteise mõtete lugemisest. Me tunneme otsekohe, kas keegi meile meeldib või ei meeldi, kas hakkame temaga läbi saama või läheme riidu. Sellist teadmist võib selgitada väljade vastastikuse sobivuse või sobimatusega.
Relatiivsusteooria
Avaldades 1905.a oma Erirelatiivsusteooria, pani Albert Einstein kõikuma Newtoni füüsikale toetuva maailmavaate alustalad. Relatiivsusteooria põhjal pole ruum kolmemõõtmeline ega aeg iseseisev suurus. Mõlemad on tihedalt omavahel seotud ja moodustavad neljamõõtmelise maailma – aegruumi. Seega ei ole võimalik rääkida ajatust ruumist ega ajast ilma ruumita. Veelgi enam, aja üleüldist voolamist pole olemas; s.o. aeg pole ei lineaarne ega absoluutne. Ta on relatiivne. Kaks vaatlejat, kui nad liiguvad vaadeldava objekti suhtes erineva kiirusega, näevad selle sündmusi ajaliselt erinevalt. Nii kaob ruumi ja aja mõõtmise absoluutne tähendus – nad mõlemad muutuvad vaid nähtuse kirjeldamise elementideks. Relatiivsusteooria kohaselt võib erinevaile vaatlejaile isegi vaadeldavate sündmuste järjestus olla erinev.
Aeg ja ruum aga on meile loodusnähtuste ja enda kirjeldamisel nii põhilised mõisted, et nende teisendamine muudab kogu meie iseenda ja looduse kirjeldamise süsteemi. Me pole veel suutnud relatiivsusteooria seda osa isiklikku ellu sisse tuua. Kui näiteks meile tundub, et sõber on hädas, näiteks ta kukub trepist alla, siis vaatame kohe kella ja helistame, et teada saada, mis temaga juhtus. Seda me teeme enda sisetunde kontrollimiseks. Oletame, et ta vastab, et midagi pole juhtunud ja järeldame siis, et meie kujutlusvõime lihtsalt tembutab. See on njuutiniaegne mõtteviis.
Tuleks taibata, et me kogesime nähtust, mida Newtoni mehaanikaga ei saa seletada, samal ajal aga kasutame ikka seda enda ekstrasensoorse kogemuse hindamiseks. See, mis meile tundus, oli tegelikult reaalne kogemus. Et aeg pole lineaarne, võis see toimuda kas minevikus, meie kogemisega samaaegselt või võib toimuda alles tulevikus. See võis olla ka ainult tõenäosuslik sündmus, mis kunagi ei realiseeru. Vaid sellepärast, et see ei toimunud ajal, kui seda tundsime, ei tohi me järeldada, et sisetunne selle võimalikkusest oli üldse vale. Kui oleksime oma tunnetuses veel näinud ka kalendrit ja Newtoni aega näitavat kella, oleks see sisaldanud teavet ka sündmuse ajalis-ruumilise toimumise kohta. Newtoni füüsika reaalsuse kontrollimine oleks siis kergem.
On aeg lõpetada kõige valeks tunnistamine, mis Newtoni füüsikale ei allu, ja laiendada enda jaoks reaalsuse piire. Meil kõigil on kogemusi aja kulgemise kiirenemisest või ajataju kadumisest. Kui oskame enda meeleolu jälgida, märkame, et meie personaalne aeg sõltub tujust, milles oleme ja kogemustest, mis meil on. Näiteks on meile aeg relatiivne siis, kui kogeme (teisest autost möödumisel) väga pikka hirmsat ajavahemikku, enne kui meie auto vastutulijaga kokku põrkab või pääseb napilt mööda. Kella järgi on seda mõni sekund aga meile näib, et sündmus kestab kaua. Kogetavat aega ei saa kellaga mõõta, sest kell on newtonlik seadeldis, mis on loodud Newtoni mehaanikas kasutatava lineaarse aja mõõtmiseks.
Meie kogemus aga toimib väljaspool Newtoni süsteemi. Paljudel juhtudel oleme kellegagi pärast aastatepikkust lahusolekut kohtudes kogenud, et oleksime nagu eile teineteist näinud. Regressiooniteraapias on paljud kogenud lapsepõlve sündmusi, nagu toimunuks need praegu. Selgub ka, et meie mälus on isegi sündmuste järjestus erinev kellegi teise mälus talletatust, kes ka on kogenud samu sündmusi.
Ameerika pärismaalaste kultuuris, kus ei tuntud kella ega lineaarset aega, jagunes aeg kaheks aspektiks – praegu ja mingil muul ajal. Austraalia aborigeenidel oli ka kahesugune aeg – mööduv aeg ja Suur aeg. Suures ajas toimunul oli küll järjestus, mitte aga näiteks kuupäevi.
Einsteini aeg-ruumi pidevus (continuum) määrab, et sündmuste nähtav lineaarsus sõltub vaatlejast. Oleme liiga valmid aktsepteerima möödunud elusid tähttähelt kui füüsilisi elusid, mis toimusid minevikus samas füüsikalises maailmas, kui praegune. Meie möödunud elud võivad toimuda ka praegu (käesolevaga ühel ajal), aga mingis teises aeg-ruumi pidevuses. Paljud on kogenud eelmisi elusid ja neile on tundunud, nagu oleks need olnud vaid väheke aega tagasi. Aga vaevalt, et kunagi arutletakse selle üle, kuidas meie tulevased elud mõjutavad seda elu, mida oleme siin-ja-praegu elamas. Kuna me PRAEGU elame oma elu, on kõige tõenäolisem, et me lihtsalt kirjutame praegu oma isiklikku ajalugu ümber – nii möödunud, kui ka tulevast.
Teine relatiivsusteooriast tulenev tähtis järeldus on mõistmine, et aine ja energia on vastastikku vahetatavad. Mass pole midagi muud kui üks energia olemise vorm – see on aeglustunud ja kristalliseerunud energia. Meie keha on energia. Sellest kogu see raamat räägibki!
Paradoks
1920ndatel aastatel siirdusid füüsikud kummalisse ja ootamatusse aatomisisesesse maailma. Iga kord, kui füüsikud esitasid katse näol loodusele küsimuse, vastas loodus mingi paradoksiga. Mida rohkem nad püüdsid asjasse selgust tuua, seda kummalisemaks need paradoksid muutusid. Lõpuks taipasid füüsikud, et paradoks on aatomisisese maailma lahutamatu osa, aga sellel põhineb meie füüsikaline reaalsus.
Näiteks kavandame katse, mis tõestab, et valgus on osake. Aga väike muudatus katse tingimustes viib tõestusele, et valgus on laine. Seega tuleb valguse kirjeldamiseks kasutada nii oskaese kui ka laine kontseptsiooni. Nii jõuame universumi, mis põhineb nii/kui ka kontseptsioonil. Füüsikud nimetavad seda komplementaarsuseks. See tähendab, et nähtuse kirjeldamiseks tuleb kasutada kaht tüüpi kirjeldusi (kui jätkame selliste terminite kasutamsit nagu osakesed ja lained). Need ei välista, nagu vanas kas/või kontseptsioonis, vaid täiendavad teineteist.
Näiteks leidis Max Planck, et soojusenergiea (nagu radiaatorist toas) ei eraldu pidevalt, vaid teatud energiapakettide kaupa, mida nimetatakse kvantideks. Einstein näitas, et mistahes elektromagneetiline kiirgus võib ilmneda mitte ainult lainetena, vaid ka selliste kvantidena. Neid valguse (või energia) kvante peetakse tõeslisteks osakesteks. Näidendi selles vaatuses on osake, mis on asja lähim definitsioon, hoopis energiapakett.
Tungides küsimusse sügavamale, ei näita loodus meile mingeid algseid ehitusblokke nagu Newtoni füüsika neid pakkus. Aine algosakeste otsinguist tuli loobuda, kui füüsikud olid avastanud nii palju elementaarosakesi, et neid enam kuidagi elementaarseteks ei saanud nimetada. Viimaste aastakümnete kasetega avastasid füüsikud, et mateeria on täienisti transformeeritav. Kõik osakesed on muudetavad teisteks. Nad on saadavad energiast ja muudetavad edasi teisteks osakesteks. Aatomisisesel tasemel pole aine enam kindlalt oma määratud kohas, vaid tal on kalduvus, tendents seal olla. Nad võivad ka energiaks haihtuda. Millal parajasti miski neist võimalustest juhtub, pole täpselt määratav, aga me teame, et see kõik toimub kogu aeg.
Isiklikul tasemel, jõudes tänapäeva psühholoogiasse ja vaimsesse arenemisse, leiame, et vanad kas/või ettekujutused tuleb asendada nii/kui ka kujunditega. Me pole enam lihtsalt head ega pahad; enam ainult ei vihka ega armasta kedagi – me leiame endas palju rohkem võimalusi. Võime ühe ja sama isiku vastu tunda nii armastust kui viha ja ka kõiki vahepealseid emotsioone. Ja toimime vastavalt. Leiame, et vana dualistlik Jumal/Kurat lahustub tervikusse, milles seesmine Jumalanna/Jumal sulab kokku välise Jumal/Jumalannaga. Kuri pole Jumala vastand, vaid vastupanu Jumalikule jõule. Kõik on loodud samast energiast. Jumalik jõud on nii must kui ka valge, nii mehelik kui ka naiselik. See sisaldab kõike – nii valget valgust kui ka sametmusta mittemiskit.
Dualismist välja - hologramm
Füüsikutele võivad osakesed samal ajal olla ka lained, sest need pole tegelikud füüsikalised lained nagu vee või hääle lained, vaid pigem tõenäosuse lained. Tõenäosuslained ei väljenda asjade tõenäosust, vaid pigem nendevaheliste seoste tõenäosust. Seda kontseptsiooni on küll raske mõista, aga füüsikud sisuliselt ütlevad, et sellist asja kui asi pole olemas. Need, mida oleme harjunud nimetama asjadeks, on tegelikult sündmused või jäljed, millest võivad sündmused saada.
Meie vana tahkete kehade ja kindlate loodusseaduste maailm on nüüd lahustunud lainetaoliste omavaheliste seoste - mustrite - maailmaks. Sellised mõisted nagu elementaarosake, materiaalne substants või eraldi objekt on kaotanud oma tähenduse. Kogu universum osutub seotuks energiamustrite dünaamilisse võrku. Seega on universum defineeritav kui dünaamiline lahutamatu tervik, mis sisaldab endas alati vaatlejat (meid või ennast?).
Kui universum tõesti koosneb sellisest võrgust, siis pole (loogiliselt) olemas sellist asja kui osa. Siis me pole ka ise tervikust eraldatud osad. Me oleme see Tervik.
Hiljuti on füüsik dr. David Bohm oma raamatus The Implicate Order ("Sassimässitud Kord") kirjutanud, et põhilisi loodusseadusi ei saa haarata selline teadus, mis püüab loodust lõhkuda osadeks. Ta kirjutab omavahel seotud ja hõlmuvast korrapärasusest, mis on ilmutamata olekus ja moodustab vundamendi, millel põhineb kogu nähtav reaalsus, mida ta nimetab selgitatud lahtiharutatud korraks. "Osad on nähtavad otsestes seostes, milles nende dünaamilised suhted sõltuvad täielikult kogu süsteemi olekust. // Nii viiakse teid tükeldamatu terviku uue arusaamani, mis eitab klassikalist põhimõtet, et maailm on analüüsita eraldi sõltumatult eksisteerivate osadena."
Dr. Bohm kinnitab, et holograafiline vaade universumile on lähtekohaks seostatud hõlmuva ja selgitatud lahtiharutatud korrapärasuse mõistma hakkamiseks. Hologrammi kontseptsioon konstanteerib, et iga osa esindab täpselt tervikut ja seda saab kasutada kogu hologrammi uuesti kokkupanemiseks.
1971. aastal sai Dennis Gabor Nobeli preemia esimese hologrammi valmistamise eest. Tegemist oli läätsedeta fotograafiaga, milles objekti poolt hajutatud valguse laineväli registreeriti interferentskujutisena fotoplaadile. Kui hologramm (forograafiline salvestus) asetada laseri (koherentse valguse) kiirde, siis esialgne lainepilt taastub kolmemõõtmelise kujutisena. Hologrammi iga tükike kannab täpselt kogu kujutist.
Tuntud aju-uurija dr. Karl Pribram on kümne aasta jooksul kogunud tõendusmaterjali selle kohta, et (inim)aju süvastruktuur on sisuliselt holograafiline. Ta kinnitab, et paljude laboratooriumide uurimused ajaliste ja/või ruumiliste sageduste peenalanüüsi alal näitavad, et aju salvestab nägemist, kuulmist, maitsmist, haistmist ja kompamist holograafiliselt. Informatsioon jaotatakse kogu süsteemi ulatuses nii laiali, et iga osa kannab kogu informatsiooni. Dr. Pribram kasutab hologrammi mudelit mitte ainult aju töö, vaid ka universumi kirjeldamiseks. Ta kinnitab, et aju kasutab holograafilist meetodit selleks, et abstraktsel viisil käsitleda aja ja ruumi ulatusest väljuvat holograafilist maailma. Parapsühholoogid on otsinud energiat, mis võiks edastada telepaatiat, psühhokineesi ja tervendamist. Holograafilise universumi seisukohast osutuvad need nähtused sagedusteks, mis on väljaspool aega ja ruumi - neid pole vaja üle kanda. Nad on potentsiaalselt üheaegsed ja kõikjalolevad.
Tegelikkuse holograafilise struktuuri seisukohast inimese (energiavälja) iga koht mitte ainut et esindab tervikut, vaid ka sisaldab seda. Nii saame kirjeldada enda kogemust vaid nähtusena, mida me samal ajal nii vaatleme kui ka loome. Iga vaatlus mõjutab vaadeldavat objekti. Me pole vaid osake sellest objektist - meie ise oleme see objekt. See on meie ja meie oleme see, aga sõna see tuleks nüüd, kui tahame olla mõistetavad, ära jätta ning asendada mingi teise mõistega, mis oleks sobivam mõistmaks meie ajus kogetavaid asju.
Füüsikud on kasutanud termineid vastastikuste soeste tõenäosus või lahutamatute energiamustrite dünaamiline võrk. Kõik kogemused on vastastikku seotud. Seega, kui selle endale selgeks saame ja laseme vastastikuse seotuse ka enda tunnetusprotsessi siseneda, võime me kogu maailma sündmustest kogu aeg teadlikud olla. Aga niipea kui ütleme meie, oleme dualismi tagasi langenud. Et meie põhilised elukogemused on dualistlikud, on raske seda seostatust tunnetada. Holistiline teadlikkus on lineaarsest ajast ja kolmemõõtmelisest ruumist väljaspool ja seepärast on raskusi selle tähelepanemisega. Et seda ära tunda, tuleb holistilisi kogemusi harjutada.
Lineaarse tunnetuse piiridest väljumiseks on üks võimalus meditatsioon; see võimaldab seostatust kõigega muutuda kogetavaks reaalsuseks. Seda reaalsust on aga väga raske sõnadega edasi anda, sest sõnu kasutatakse lineaarselt. Meil tuleb luua sõnavara, mille abil võiksime üksteist sellistesse kogemustesse juhtida. Jaapani zen-meditatsioonis annavad õpetajad oma õpilastele kontsentreerumiseks mingi lühikese fraasi. See fraas ehk koan on loodud õpilase jaoks selleks, et aidata väljuda lineaarsest mõtlemisest. Üks minu lemmikkoane on: Kuidas kõlab ühe käe plaks?
Minu reakstiooniks sellele hästituntud koanile on, et leian end sirutumas universumi nagu kuuldamatu heli, mis näib jäävatki avarusse helisema.
Ülevalguskiiruseline seos
Teadlased saavad praegu nii matemaatilisi kui eksperimentaalseid tõendusi universaalse, vahetu seose olemasolu kohta. Füüsik J.S. Bell avaldas 1964. aastal matemaatilise tõestuskäigu - Belli teoreemi. See toetab matemaatiliselt kontseptsiooni, et aatomisisesed osakesed on omavahel seotud mingil viisil, mis on ajast ja ruumist väljaspool, nii et kõik, mis juhtub ühele osakesele, mõjutab ka teisi. See mõju on hetkeline - tema ülekandmiseks ei kulu mingit aega. Relatiivsusteooria järgi aga ei saa mingi osake valguse kiirusest kiiremini liikuda. Belli teoreemis võivad need mõjud olla ülevalguskiiruselised ja sellele on tänaseks ka katselisi kinnitusi. Siin on tegemist nähtusega, mis ei allu relatiivsusteooriale. Püüe on pääseda laine/osakese dualismist kaugemale.
Sedamööda, kuidas teadusliku aparatuuri loomise kunst edeneb, lastes meid tungida suurema tundlikkusega sügavamale ainesse, leiame jälle nähtusi, mis ei ole praeguste teooriatega seletatavad. Kui see toimus 18. sajandi lõpus, tuli revolutsioon, kus elekter muutis maailma ja pani inimesed sügavamalt mõtlema selle üle, kes nad on. Kui sama asi juhtus jälle 1940ndatel, tuli aatomienergia. Nähtavasti oleme suundumas järgmisse rohutu muutumise ajajärku. Kui füüsikud saavad teada, kuidas hetkeline seos toimib, saaksime nähtavasti õppida olema oma teadvuses ka teadlikud enda hetkelistest seostest teiste ja kogu maailmaga. See tooks arvatavasti kaasa sidealase revolutsiooni. Drastiliselt muudaks see ka meie omavahelist suhtlemist. Hetkeline seos võiks anda meile võime üksteise mõtteid lugeda, kui seda soovime. Saaksime teada, mis toimub teistes inimestes ja mõistaksime neid tõesti sügavalt. Võiksime siis ka selgemini näha, kuidas meie mõtted, tunded (energiaväljad) ja teod mõjutavad maailma võibolla palju rohkem, kui võisime arvata.
Morfogeensed väljad
Rupert Sheldrake pakub oma raamatus A New Science of Life ("Uus elu teadus") välja hüpoteesi, et kõiki süsteeme juhivad mitte ainult tuntud energiad ja materiaalsed faktorid, vaid ka nähtamatud organiseerivad väljad. Need on kausaalsed väljad, sest nad on nagu maatriksid (blueprints) vormile ja käitumisele. Need pole energiaväljad sõna tavalises mõttes, sest nende mõju levib üle aja ja ruumi barjääridest, mis tavaliselt energia kohta käivad. Nad mõjuvad kaugele sama tugevasti kui lähedale.
Selle hüpoteesi järgi, kui isendite hulgast üks liige õpib uutmoodi käituma, muutub kausaalne väli kõigi liigi isendite jaoks, kuigi väga vähe. Kui see käitumine kordub küllalt pikka aega, siis mõjutab morfoloogiline resonants juba kõiki (selle liigi) indiviide. Sheldrake nimetas seda nähtamatut maatriksit morfogeenseks väljaks (sõnadest morph = kuju ja genesis = kujunemine). Selle välja toime haarab ka kaugmõju nii ajas kui ka ruumis. Siis määrab kuju pigem morfoloogiline resonants üle aja piiride kui ajatud füüsikaseadused. Seega toimunud sündmused võivad mõjutada teisi sündmusi igalpool mujal. Üheks näiteks sellest võiks olla Lyall Watsoni raamatus Lifetade: the Biology of Consciousness ("Elukäik: Teadvuse bioloogia") selle kirjeldamine, mida praegu nimetatakse üldiselt 100nda ahvi printsiip. Watson avastas, et kui grupp ahve oli omandanud mingi uue käitumise, siis äkki teised ahvid teistel saartel ilma mingi tavalise kommunikatsioonivõimaluseta õppisid ka selle käitumise ära.
Dr. David Bohm teatab ajakirjas Revisions, et samad asjad esinevad ka kvantfüüsikas. Ta ütleb, et Einsteini-Podolsky-Roseni eksperiment on näidanud, et on olemas mittelokaalsed sidemed, või peenseosed eemalasuvate osakeste vahel. Nii et võib olemas olla ühtne süsteem, kus kujndavat välja ei saa rakendada ühele üksikule osakesele; seda saab omistada vaid tervikule. Kui midagi toimub kaugete osakestega, võib see mõjutada teiste osakeste kujundavat välja. Bohm jätkab mõtteda, et "kujutlus universumi juhtivaist ajatuist seadustest näib mitte paika pidavat, sest ka aeg ise on väljakujunenud paratamatus."
Samas artiklis teeb Rupert Sheldrake järelduse: "Loomisprotsess, mis viib uuele mõtlemisele, mille kaudu mõistetakse uusi tervikuid, on selles mõttes sarnane loovale tegelikkusele, mis loob evolutsiooni käigus uusi tervikuid. Loomisprotsessi võib vaadelda kui järjest komplekssemate kõrgetasemelisemate tervikute arengut, milles varem eraldi seisnud asjad ühendatakse."
Paljumõõtmeline tegelikkus.
Teine füüsik Jack Sarfatti pakub teoses Psychoenergetic Systems ("Psühhoenergeetilised süsteemid"), et ülevalguskiiruseline seos võiks toimida tegelikkuses mingi kõrgema taseme kaudu. Ta väidab, et asjad on rohkem seotud ja sündmused rohkem korreleeritud sellel tegelikkuse tasemel, mis on meist kõrgemal ja asjad sellel tasemel on seotud veel kõrgema taseme kaudu. Seetõttu, saavutades kõrgema taseme, oleme võibolla võimelised mõistma, kuidas need hetkelised seosed toimivad.
Järeldus
Füüsikud kinnitavad, et mateeria fundamentaalseid osakesi pole olemas; pigem on olemas universum kui lahutamatu tervik - tohutu omavahel põimunud vastastikku toimivate tõenäosuste võrk. Bohmi töö näitab, et realiseeruv (manifest) universum tuleneb sellest tervikust. Mina pakun, et kuna me oleme selle terviku lahutamatud osad, võime minna mingisse holistlikku olekusse, muutuda kõiksuseks ja lülituda universumi loomisprotsessi, (näiteks) et hetkeliselt tervendada igaüht igalpool.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar