Hingekunstnik Mirjam Raag

Umbes nädal-poolteist tagasi istusime mina, Erki ja Mirjam Tokumarus maha, et natukene vestelda ja üksteist tundma õppida. Megavahva oli! Meil oli selline pooleldi intervjuu vormis, pooleldi vabas vormis vestlus, mille käigus jõudis arutada nii mõndagi põnevat.

Maa ja Kosmos

Mirjam on kunstnik, loomingu- ja loodusinimene, kelle maalid mind juba esimesest silmapilgust väga-väga kõnetasid. Võib-olla kõige rohkem põnevust tekitavad hingepildid, mida Mirjam loob inimeste hingedest, kuid lisaks sellele teeb ta ka floorapilte, mis kujutavad erinevate taimede olemust, ning maalib väga fantaasiaküllaseid müstilisi maailmu ja muinasjutumaid, unenägusid, valgusolendeid, kosmilist geomeetriat ning palju palju muud huvitavat.

Mirjami koduleht on täis maagilist kunsti ning sealt leiab infot hingepiltide, floora seeria ja muude teoste kohta: www.mirjamraag.com

Lisaks saab Mirjami tegemisi jälgida ka Facebookist ning Instagramist.

Seekordne postitus tuleb intervjuu vormis – panen kirja meie vestluse, mille lindistasin. Te võite proovida Mirjami häält ette kujutada, see oli hästi naerune, sõbralik, lahke ja armas, justkui kellukese helin!

*

Pille: Mul on nii palju küsimusi! Kui sa teed hingepilti – see on nii-nii põnev! – siis kas sa näed inimese hinge visuaalselt või sa lihtsalt istud maha ja käsi hakkab liikuma, kanaldad midagi?

Mirjam: Mõlemat... Mul on hästi visuaalne mõtlemine ja see on selline intuitsiooni teema paljuski. Ma tunnetan inimest, siis peas tekivad kujutluspildid ning kui ma maalin, siis ma hakkan neid samu kujutluspilte edasi arendama. Kõigepealt teen mõne visandi ja panen kirja märksõnad ning kui ma hakkan maalima, siis pildid tavaliselt natukene muutuvad ja hästi palju asju tuleb veel juurde. Maalimise ajal ma leiangi alati uut infot ja ideid.

On olnud isegi nii, et mõnikord enne inimesega kohtumist olen juba mingit pilti näinud ja see ei ole pärast kohtumist eriti muutunud, mis on väga huvitav. Ma ise ei saagi alati aru, mida ma teen... Aga pärast, kui inimesed on oma hingepildi kätte saanud, siis siiamaani on kõik täppi läinud, on öeldud: „Vau, ma nii tunnen ennast ära nendes sümbolites!”. See pole väga loogiliselt seletatav, mis ma teen.

Erki: Kas sa vaatad inimesele silmadesse ja näed siis kohe mingit pilti?

Mirjam: Mitte kohe, kui ma lihtsalt igapäevaselt suhtlen inimestega, siis ei ole nii, et kogu aeg pilte näen. Aga põhimõtteliselt kui ma sellele keskendun, siis hakkan midagi nägema, tulevad mingid värvid, kujundid, sümbolid. See on väga see, et millele ise keskendun. Kui suvalist pilti teen, siis kujutan lihtsalt oma hetkelist emotsiooni, eks. Kui teen kellelegi teisele, keskendun tema energiale. Taimepilte tehes keskendun selle taime olemusele, mida parasjagu kujutada tahan.

Reigo hingepilt

Mirjam. Foto: Jessica Elisabeth Luik

Kummel / Armastuse sõdalane

P: Ma täna suht juhuslikult leidsin mingi väelooma teema. Kas oled inimese hinges mõnda looma ka näinud?

M: Jaa, üks hingepilt, mida hakkan kohe tegema, seal on suur lind, kes on vist mingisugune valge kotkas või midagi sellist, ja ühe pildi peal oli draakon pilvede sees. Need on lisaelemendid või sümbolid, mis võivad tähendada ka midagi muud, mitte otseselt väelooma. Kes võib ka ju olla, aga pigem on tegu hinge erinevate külgedega, inimese enda omadustega, mis selles loomas esindatud on.

P: Milliseid hingi sa oled inimestel näinud, kas täitsa musti või hingetuid oled ka näinud?

M: Mina ei tea, et oleks. Võimalik, et ma pole lihtsalt kokku puutunud. Aga minu arvates ei ole sellist asja nagu hea või halb hing. [Hingepilti tehes] mõni inimene hakkab kohe kartma, et kui tal on mingi negatiivne külg, siis ta ei taha seda näha pildi peal, kuid hing on midagi sügavamat, seal ei ole neid äärmusi. Kõik on siiamaani hästi huvitavad ja ilusad olnud, hingepildil ei saakski keegi kuidagi halb või negatiivne olla.

Aga hingetuna – ma ei tea, no räägitakse mingitest reptiilidest ja asjadest, aga ma ei ole kellegi sellisega kokku puutunud. Huvitav oleks tunnetada sellist inimest.

E: Mulle on räägitud, et kui elad karmis riigisüsteemis, siis hinged mõnes mõttes lukustatakse ära süsteemi poolt ja inimesed, kes olid võib-olla varem head ja toredad, muutuvad. Tahaks kõigis päris inimese tagasi tuua. Kuidas seda teha?

M: Sellele ma oskan lihtsalt vastata: paljudel inimestel on hinge olemus hästi sügavale ära peidetud. Võimalik, et nad elavad nii tugevalt materiaalses maailmas, et nad ei ole eriti ühenduses oma potentsiaaliga. Hingepilt näiteks teebki seda, et ta aitab inimesel selle ühenduse uuesti luua. Eesmärk nende piltidega ongi just see, et inimesi motiveerida, peegeldades seda, kui ilus igaüks on. Et ei unustataks ära, kui ilusaid ja individuaalseid külgi kõigil meist on.

P: Just, me olemegi nii palju mõelnud sellele, kuidas ühiskonda parandada, et inimestel kaoks müür iseenda tegeliku mina ja välise mina vahelt. Kuidas müüri kaotada ja kontakt iseendaga taas tekitada?

E: Võib-olla tõesti aitaks, kui me neile hingepilte näitaks. Komöödia ja huumor võib ka aidata nende inimeste puhul.

M: Lastel on see kontakt olemas. Peaks ennetama seda probleemi, et lastel ei tekiks ühenduse ärakadumist, sest tavaliselt lapsed on ju enda loomusega hästi ühenduses. Kui saaks toetada nende arengut!

P: Kas sa oled mõnele inimesele mitu korda ka hingepilti joonistanud ja kas see on ajas muutunud?

M: Mkm. Ma olen selle muutumise peale mõelnud küll, aga ma olen veel küllaltki noor ja pole olnud veel olukorda, et saan kellestki 10 aastat hiljem uuesti pildi teha... Tahaks seda kunagi proovida! Tundub, et mingid detailid võivad muutuda, aga usun, et olemus ei muutu, see on midagi nii iseloomulikku inimesele...

E: Kas auraväli on seotud hingepildiga?

M: Ma ei tea, sest ma ei ole seda nii palju uurinud, seal võib kindlasti olla mingi seos, aga mulle tundub, et aura on äkki selline asi, mis võib rohkem muutuda elu jooksul. Ma arvan et see hingepilt on sügavam ja nii palju ei muutu.

E: Muutub miljonite aastatega, ühe eluga võib-olla mitte.

M: Võib-olla jah... Tegelikult, kui täpsem olla, siis koosneb hing kahest osast: hingest ja vaimust. Vaim on see surematu osa meist, mis rändab läbi elude ja väga palju ei muutu. Hing on meiega kaasas vaid ühes elus ja eksisteerib nii kaua kuni meid peale surma siin maailmas mäletatakse. Minu hingepilte võiks tegelikult nimetada hinge- ja vaimupiltideks, sest ma maalin neid mõlemaid tasandeid koos. Tahaks proovida ühes elus ja teises elus teha hingepilti ja siis erinevusi võrrelda, see oleks lahe!

Universumi süda

Uinuv jumalanna

Fraktaalne maailm I

 
P: Ma hiljuti lugesin ühte blogipostitust, kus ühel seminaril oli teemaks Hawaii õpetus, mille kohaselt mitte ainult inimesel ei ole Kõrgem Mina, vaid ka mingil kollektiivil, grupil või inimeste kooslusel on Kõrgem Mina. Kas sa saaksid inimeste koosluse hinge ka tunnetada?

M: Ma arvan küll jah. Ma arvan, et siis ma tunnetaksin nende koosolemist, paneksin sinna pilti nende sünergiat. Sinna läheks siis ilmselt kahe inimese elemendid – kui on kaks inimest. Grupi kohta ma isegi ei tea praegu.

E: Kas sa organisatsiooni hingepilti saaksid teha?

M: Ma ei ole veel teinud sellist asja, see oleks huvitav. See oleks teine asi, see ei oleks nagu inimese hing enam. Ma tunnetaksin selle organisatsiooni olemust, mis on sinna sisse pandud, sellest tekib ka mingi oma hing kuidagi...

E: Organisatsioon on ju ka elus, see energiakogum on elus ja tal on mingi oma soov. Võib-olla kui me joonistaks neid hingepilte, saaksid organisatsiooni liikmed aru, kuskohas nad on üldse.

M: See on päris huvitav mõte tõesti. Katsetaksin seda hea meelega.

P: Kas sina arvad, et igaüks võib hingepilti joonistada või see on rohkem nagu anne või jumala kingitus sulle?

M: Ma ei tea... Ma hiljuti natuke uurisin „ande” tähendust. Leidsin huvitava tõlgenduse, et anne on selline asi, millega sa oled eelmistes eludes hästi palju tegelenud ning selles elus, kui hakkad selle alaga tegelema, tulevad alateadlikult need kogemused meelde ja see oskus areneb hästi kiiresti. Kui hakkad midagi selles elus alles täitsa nullist õppima, siis järgmises elus võib-olla tuleb see palju lihtsamalt ja nii edasi. Näiteks taimedega on mul küll nii, et ma kuidagi intuitiivselt juba mingeid asju tunnetan ja saan aru nende kohta. Võimalik, et igaüks oskaks midagi sarnast teha, aga see väljenduks võib-olla erinevalt, mõni kirjutab või teeb midagi muud. Mina loon läbi visuaalse poole. Kindlasti igaüks on võimeline inimese hinge tunnetama, see on intuitsiooni ja tunnetamise teema. Erineb lihtsalt see, mis kujul.

P: Kas sa nimetaksid hingepiltide maalimise võimet sensitiivseks võimeks ja milliseid sensitiivseid võimeid sul veel on?

M: Arvan jah, et see on sensitiivne, kuna see on tunnetamine, nagu intuitsiooni järgi. See tunnetamine võibki olla üks võime, mis jaotub eri kohtadesse. Ma olen näiteks taro kaartidega tegelenud. Olen kogenud väga õrnalt telepaatilisi sidemeid, mitte nagu sõnadega, vaid kui mul on olnud paari inimesega hästi lähedane side, siis olen tunnetanud nende emotsioone kui nad on hästi kaugel. Ma alguses mõtlesin, et need on minu emotsioonid, aga siis sain aru, et see on ju teine inimene – lõikasin sideme ära ja kohe läksid tunded minema, see oli väga huvitav. Veel üks teema on unenäod, ma näen huvitavaid unenägusid mõnikord. Taimedega suhtlemine ka. Näiteks vahel ma olen mõelnud, et tahaks mingit taime korjata ja siis olengi leidnud ta niiöelda täiesti juhuslikult kusagilt, kuigi ma varem ei teadnud üldse, kust teda otsida. Siis veel inglitega suhtlemine... Sada erinevat asja on tegelikult!

E: Mis taro pakk sul on?

Mirjami taro

M: Mul on tegelikult enda joonistatud, see oli mul üks kunstiprojekt. Mõni aasta tagasi tegin, tuli tuhin peale, mõne kuuga sain valmis. Tegin kaardid hästi levinud Raider-Waite taro põhjal, aga arendasin seda ise veidi edasi. Panin natuke enda asju juurde ja lisasin nüansse. Võtsin tegelikult need täna kaasa ka, mõtlesin, et äkki saate pärast endale kaardi tõmmata. Neid taro kaarte tahaks tulevikus suuremas koguses trükkida ka, praegu on mul ainult üks versioon, iseendale.

P: Nii hea mõte!

E: Jaa, ära karda abi küsida.

P: Kui rääkida floorapiltidest, siis kas sa ise ka neid haldjaid näed, keda seal kujutad?

M: Ma ei näe neid niimoodi füüsiliselt, looduses keksimas... Kui hakkan maalima, siis tunnetan selle ära, haldjad ja muud olendid tulevad iseenesest mu vaimusilma ette ja siis läbi mu käte siia maailma. Tihti kui keegi vaatab seda pilti, siis ta tunneb samuti, et see on nii loogiline, sellised nad just peaksidki olema.

P: Sa kujutad palju haldjaid ja ingleid, aga kas sa tumedaid tegeleasi ka näed, tajud või tunnetad?

M: Jaa. Näiteks kui ma olen iseennast analüüsinud, et miks mul on mõni negatiivne emotsioon, ja kui siis olen teraapiliselt joonistanud midagi, siis olen küll kujutanud ka neid olendeid või sümboleid, kes esindavad tumedat poolt või kes imevad sinu energiat. Aga ma nii palju ei pane rõhku sellele, see olgu rohkem teraapiline pool. Maailmaga jagaksin praegu pigem positiivsema sõnumiga pilte, sest usun, et see, millele me jõudu anname muutubki tugevamaks.

P: Kas müstilised reaalsused või muinasjutumaailmad, mida sa kujutad, kas need on päriselt olemas?

M: Ma usun küll jaa. Need ongi sellised natukene teise tasandi reaalsused, mida peab teistmoodi tunnetama ja mida nii lihtsalt silmaga ei näe. Aga minu jaoks on need küll olemas. Võib-olla teistes reaalsustes elavate olendite jaoks oleme meie hoopis need müstilised muinasjututegelased, kelle olemasolusse paljud ei usugi :).

E: Inimmõistus ei suuda midagi välja mõelda, mida juba ei ole olemas. Me suudame ainult kanaldada seda.

M: See on hea point.

P: Kasutad elulille motiive, fraktaalsust ja geomeetriat. Kust need tulevad ja mida need tähendavad?

M: Elulill on ühe maali peal... või on mujal ka? Aga need teemad on mind huvitanud, olen neid natukene uurinud. Kui hakkasin maalima (maali nimega „Universumi süda“, kus elulill peal on), siis see info tuli kohe pähe ja sellest kujunes selline mandala. See pole küll täpselt elulill, seal on ka muid elemente juures.

Fraktaleid hakkasin kujutama sellepärast, et mu matemaatikaõpetajast tädi on selle teemaga põhjalikult tegelenud ja tema kaudu hakkasin minagi neid rohkem uurima. Lugesin fraktalitest raamatuid ja see nii kõnetas mind, kuidas meil siin maailmas kõik kordub ja on nagu ühtne muster, eks. Suures plaanis ja väikses plaanis ja igal pool on sarnased mustrid. See räägib midagi, see on nagu ühtne maatriks.

P: Eestis on ju ka oma rahvuslikud sümbolid, lihtsalt natuke teistsugused.

M: Eestis on ka näiteks varasematel aegadel elulille sümbolit kasutatud.

P: Võib-olla see on eesti ühisteadvuse väljendus.

E: Kas sa oled võimeline tegema mingit praktilist töötuba ka sellel teemal?

M: Hingepiltide teemal või?

E: No näiteks, või mis iganes sulle meeldib.

M: Ma olen mõelnud töötubade peale, aga mitte seda, et iga inimene hakkab hingepilti maalima – ma arvan, et see on liiga suur hüpe nullist. Aga me tahame Indrekuga [Mirjami poisssõber] koos teha sellist töötuba, kus tema mängib heliteraapilist muusikat, mille taustal teeme osalistele juhendatud meditatsiooni ja pärast saab igaüks oma rännakukogemusi joonistada. Seal oleks kunst kui vahend, mille abil oma kogemusi paremini jäädvustada ja läbi tunnetada. Või siis juhendada tunnetuslikku kunsti lihtsalt, alguses maalida enda hetkeemotsioone, õppida oma tundeid väljendama. Ja hiljem, kui näiteks on püsigrupp, saaks hakata edasi liikuma, rohkem sügavamalt kunsti tegema.

E: Jaa, jaa.

P: Sul on see nii kihvt mõte.

P: Kas sul on endal mõni lemmikteos (enda maalitud piltidest)? Ja mis on selle lugu?

M: Pigem on muidugi nii, et kõige uuem on lemmik, sest et kõik on nii huvitavad. See, mis parasjagu käsil on, inspireerib ka kõige rohkem. Nii et ma ei saa ühte öelda. Või siis... Võib-olla taimeseeriast, mulle väga meeldib see kummeli pilt, mis tuli selline roosakas ja seal on peal üks ingel. Mind väga liigutas selle pildi maalimine, oli kuidagi hästi oluline teema mulle. See on küll üks lemmikuid.

P: Mis su kõige viimatine töö on?

M: Pooleli on praegu töö, mille tellis üks paar koju magamistoa seinale. See on kahele inimesele mõeldud pilt, et luua nende koosolemisse head energiat ja intiimsust. Selline sensuaalne, paarile mõeldud teos. See on väga huvitav.

P: Viimane küsimus ongi! Kust veel saab sinu pilte näha, kas sa käid kuskil esinemas, võib-olla sul on nimekiri tulevastest üritustest?

M: Praegu on mu maalid Viljandis Viirukipoes kuni jaanuarikuuni. Järgmisel nädal on Klaarsuse üritus, sinna lähen ka oma töid tutvustama. Kindlasti tulevikus lähen veel kusagile, aga mul ei ole see ette planeeritud niimoodi. Läbi facebooki ja instagrami on kõige mugavam end minu ürituste tegemistega kursis hoida.

P: Kus Viljandis viirukipood on?

M: Kesklinnas, Kultuuriakadeemia lähedal. Otsi Facebookist „Viljandi Viirukipood”.

Aitäh, aitäh, aitäh sulle, Mirjam!

Lõpetuseks saime veel mõlemad Erkiga võimaluse tõmmata endale taro kaardi Mirjami omatehtud taro pakist ning siis pidigi igaüks oma teed tõttama. Huviga jääme ootama Mirjami uusi kunstiteoseid ning uusi hingesügavusi, kuhu tal on annet sukelduda!

Kummel / Armastuse sõdalane

  

Mirjami taro. Foto: Jessica Elisabeth Luik

Mirjam maaliga. Foto: Jessica Elisabeth Luik

Ups! Boonuslõik meie vestlusest, kus arutame kogukondliku eluviisi teemal.
Looduslähedus kõnetab meid kõiki kolme.

P: Võib-olla me saame sind kutsuda töötuba tegema Ubuntusse. See on see koht, MTÜ, kus praegu toimub meie arendus kogukonna suunal.

E: See on uus ühiskonnakorraldus, mis on inimestekeskne, kogukondadepõhine. Iga kogukond on autonoomne üksus, täiesti iseseisev; kogukond on umbes 5000 inimest. Nad ei ela muidugi koos ühes kommuuni majas. On praktilisi õpetusi, et saada kõik vajadused kaetud – vesi, toit, energia, elekter, kultuur, haridus – väga süsteemne lähenemine, aga panustamispõhine.

M: Annetamispõhine või?

E: Mõtlen natuke teistmoodi, niimoodi, et vaadatakse, mida ja kui palju on vaja kogukonnal toota. Alguses toodetakse nii palju kui vaja pluss kaks ühikut, need ühikud lähevad üleminekufaasis müügiks. Aga lõppmudeliks on see, et toodetakse täpselt nii palju, kui vaja on. Kui kõik tehnoloogiad, mis meil praegu on, oleks sinna suunatud, siis meie töönädal oleks 4h nädalas. Ehk siis see on kohustuslik osa mis sa pead tegema, 4h nädalas. Aga keegi ei keela rohkem tegemast.

M: Kõlab väga ideaalselt, kui see toimiks nii, siis oleks küll väga lahe.

E: Nüüd Kanadas esimene linn hakkab seda asja tegema. 3000-5000 inimest ning erinevad projektid lähevad töösse.

M: Kas seal elab inimesi kõigilt vajalikelt erialadelt, kes oskavad kõiki asju teha?

E: Ju siis...

M: See eeldab ju seda, et oleksid erinevad inimesed koos, et kõik vajadused saaksid kaetud, mitte nii, et kõik inimesed on ainult muusikud või kunstnikud, onju.

E: Seda küll jah, rõhutakse ikkagi iseseisvusele. Projektid on need, mille järele on vajadus. Meil on vaja kõigil toitu ja toasoe saada.

M: Nojah, selliseid asju oskab ju igaüks teha, kui ta õpib piisavalt, siis lihtsalt valid, mis sulle rohkem meeldib.

E: Taoline korraldus võib-olla meelitab selliseid geniaalsemaid inimesi kohale, kes tahavadki vabadust, ma arvan, et see on see, mille arvelt tegelikult hakkab paremini minema. Mingi vend lihtsalt mõtleb, et mul viskas tavasüsteemielu üle, kolin sinna elama.

M: See kõlab väga hästi. Tahaks küll niimoodi elada, 4h nädalas teed tööd ja siis ülejäänud aja saab maalida.

P: Jaa, just.

E: See töö võib isegi olla ka õpetamine.

M: See võib olla ka jah... Mind kõnetab muidugi väga ka toidu kasvatamine ja kõik see, sest mind väga huvitavad taimed. Võib erinevaid asju teha, see oleks huvitav.

E: Ja ma räägin, et see kõik on võimalik, sest teadlased tegid ennustusi juba 60ndatel, et kui see produktiivsus ja kõik need asjad arenevad nii, nagu meil arenevad, siis nüüdseks, nüüd praegusel ajal peaks töötama üks leibkonna liige 10 tundi nädalas, et kõik ära toita.

M: Okeei.. praegu siis inimesed orjavad ju ennast surnuks!

E: 90% asju on täiesti... enda busyks tegemine.

P: Kontoritööd, paberitööd...

M: Otsitakse, luuakse mõttetuid töid juurde, kuna inimestel on vaja üürimaksmisraha, onju.

E: Nõutakse „on vaja tööd!”, aga kõik asjad on juba tehtud.

M: Aga ilma tööta ei saa olla, sest siis ei saa elada, ei ole raha, et elada.

P: Sellepärast võikski õppida reaalselt ennast toestama ja teostama, kasvatades ise toitu, õmmeldes oma riided, õppides pesuvahendeid tegema ja kodu ehitama... Seda võiks õppida, selle asemel, et nõuda mingit sekretäritöökohta või misiganes.

M: Ma arvan, et selles olukorras ma tahaks lõpuks teha palju rohkem tööd kui neli tundi nädalas... See on nii huvitav.

E: Ongi jaa. Siis need projektid on nagu mingid kogukonnaprojektid, ütleme, et korraga võib olla isegi 2000 erinevat projekti ja sa võid ükskõik millisesse projekti minna, ükskõik keda aidata. Ühesõnaga, ühiskond minu visioonis muutub siis õppijateks ja õpetajateks, kõik on õppijad ja kõik on õpetajad, lihtsalt kogu aeg vahetatakse alasid. Lõpuks tekivad multitalentidest inimesed, kes suudavad kõike teha.

M: Kõlab nii hästi ju. Mul on nii palju asju, mida ma olen kogu aeg katsetanud, mida võiks jagada, näiteks kreemide ja looduskosmeetika tegemine, kunsti õpetamine, ravimtaimed ja loodusravimid, igast asju on... Nii põnev!

E: Ja juba 25-selt, eks. Ma võiks ka – fotograafia, videograafia, monteerimine jms.

M: Ongi, me võiks palju nooremana olla nii andekad, kui ei peaks raiskama aega tegelikult mõttetutele asjadele.

E: Praegu on oluline hoida mõtetes seda visiooni, siis me anname sinna energiat ja siis ühel hetkel... küll ta realiseerub.