Umbes nädal-poolteist tagasi istusime
mina, Erki ja Mirjam Tokumarus maha, et natukene vestelda ja üksteist
tundma õppida. Megavahva oli! Meil oli selline pooleldi intervjuu
vormis, pooleldi vabas vormis vestlus, mille käigus jõudis arutada
nii mõndagi põnevat.
P: Ma hiljuti lugesin ühte blogipostitust, kus ühel seminaril oli teemaks Hawaii õpetus, mille kohaselt mitte ainult inimesel ei ole Kõrgem Mina, vaid ka mingil kollektiivil, grupil või inimeste kooslusel on Kõrgem Mina. Kas sa saaksid inimeste koosluse hinge ka tunnetada?
M: Mul on tegelikult enda joonistatud,
see oli mul üks kunstiprojekt. Mõni aasta tagasi tegin, tuli tuhin
peale, mõne kuuga sain valmis. Tegin kaardid hästi levinud
Raider-Waite taro põhjal, aga arendasin seda ise veidi edasi. Panin
natuke enda asju juurde ja lisasin nüansse. Võtsin tegelikult need
täna kaasa ka, mõtlesin, et äkki saate pärast endale kaardi
tõmmata. Neid taro kaarte tahaks tulevikus suuremas koguses trükkida
ka, praegu on mul ainult üks versioon, iseendale.
Ups! Boonuslõik meie vestlusest, kus arutame kogukondliku eluviisi teemal.
Looduslähedus kõnetab meid kõiki kolme.
Maa ja Kosmos |
Mirjam on kunstnik, loomingu- ja
loodusinimene, kelle maalid mind juba esimesest silmapilgust
väga-väga kõnetasid. Võib-olla kõige rohkem põnevust tekitavad
hingepildid, mida Mirjam loob inimeste hingedest, kuid lisaks sellele
teeb ta ka floorapilte, mis kujutavad erinevate taimede olemust, ning
maalib väga fantaasiaküllaseid müstilisi maailmu ja
muinasjutumaid, unenägusid, valgusolendeid, kosmilist geomeetriat
ning palju palju muud huvitavat.
Mirjami koduleht on täis maagilist
kunsti ning sealt leiab infot hingepiltide, floora seeria ja muude
teoste kohta: www.mirjamraag.com
Lisaks saab Mirjami tegemisi jälgida
ka Facebookist ning Instagramist.
Seekordne postitus tuleb intervjuu
vormis – panen kirja meie vestluse, mille lindistasin. Te võite
proovida Mirjami häält ette kujutada, see oli hästi naerune,
sõbralik, lahke ja armas, justkui kellukese helin!
*
Pille: Mul on nii palju küsimusi! Kui
sa teed hingepilti – see on nii-nii põnev! – siis kas sa näed
inimese hinge visuaalselt või sa lihtsalt istud maha ja käsi hakkab
liikuma, kanaldad midagi?
Mirjam: Mõlemat... Mul on hästi
visuaalne mõtlemine ja see on selline intuitsiooni teema paljuski.
Ma tunnetan inimest, siis peas tekivad kujutluspildid ning kui ma
maalin, siis ma hakkan neid samu kujutluspilte edasi arendama.
Kõigepealt teen mõne visandi ja panen kirja märksõnad ning kui ma
hakkan maalima, siis pildid tavaliselt natukene muutuvad ja hästi
palju asju tuleb veel juurde. Maalimise ajal ma leiangi alati uut
infot ja ideid.
On olnud isegi nii, et mõnikord enne
inimesega kohtumist olen juba mingit pilti näinud ja see ei ole
pärast kohtumist eriti muutunud, mis on väga huvitav. Ma ise ei
saagi alati aru, mida ma teen... Aga pärast, kui inimesed on oma
hingepildi kätte saanud, siis siiamaani on kõik täppi läinud, on
öeldud: „Vau, ma nii tunnen ennast ära nendes sümbolites!”.
See pole väga loogiliselt seletatav, mis ma teen.
Erki: Kas sa vaatad inimesele
silmadesse ja näed siis kohe mingit pilti?
Mirjam: Mitte kohe, kui ma lihtsalt
igapäevaselt suhtlen inimestega, siis ei ole nii, et kogu aeg pilte
näen. Aga põhimõtteliselt kui ma sellele keskendun, siis hakkan
midagi nägema, tulevad mingid värvid, kujundid, sümbolid. See on
väga see, et millele ise keskendun. Kui suvalist pilti teen, siis
kujutan lihtsalt oma hetkelist emotsiooni, eks. Kui teen kellelegi
teisele, keskendun tema energiale. Taimepilte tehes keskendun selle
taime olemusele, mida parasjagu kujutada tahan.
Reigo hingepilt |
Mirjam. Foto: Jessica Elisabeth Luik |
Kummel / Armastuse sõdalane |
P: Ma täna suht juhuslikult leidsin
mingi väelooma teema. Kas oled inimese hinges mõnda looma ka
näinud?
M: Jaa, üks hingepilt, mida hakkan
kohe tegema, seal on suur lind, kes on vist mingisugune valge kotkas
või midagi sellist, ja ühe pildi peal oli draakon pilvede sees.
Need on lisaelemendid või sümbolid, mis võivad tähendada ka
midagi muud, mitte otseselt väelooma. Kes võib ka ju olla, aga
pigem on tegu hinge erinevate külgedega, inimese enda omadustega,
mis selles loomas esindatud on.
P: Milliseid hingi sa oled inimestel
näinud, kas täitsa musti või hingetuid oled ka näinud?
M: Mina ei tea, et oleks. Võimalik, et
ma pole lihtsalt kokku puutunud. Aga minu arvates ei ole sellist asja
nagu hea või halb hing. [Hingepilti tehes] mõni inimene hakkab kohe
kartma, et kui tal on mingi negatiivne külg, siis ta ei taha seda
näha pildi peal, kuid hing on midagi sügavamat, seal ei ole neid
äärmusi. Kõik on siiamaani hästi huvitavad ja ilusad olnud,
hingepildil ei saakski keegi kuidagi halb või negatiivne olla.
Aga hingetuna – ma ei tea, no
räägitakse mingitest reptiilidest ja asjadest, aga ma ei ole
kellegi sellisega kokku puutunud. Huvitav oleks tunnetada sellist
inimest.
E: Mulle on räägitud, et kui elad
karmis riigisüsteemis, siis hinged mõnes mõttes lukustatakse ära
süsteemi poolt ja inimesed, kes olid võib-olla varem head ja
toredad, muutuvad. Tahaks kõigis päris inimese tagasi tuua. Kuidas
seda teha?
M: Sellele ma oskan lihtsalt vastata:
paljudel inimestel on hinge olemus hästi sügavale ära peidetud.
Võimalik, et nad elavad nii tugevalt materiaalses maailmas, et nad
ei ole eriti ühenduses oma potentsiaaliga. Hingepilt näiteks teebki
seda, et ta aitab inimesel selle ühenduse uuesti luua. Eesmärk
nende piltidega ongi just see, et inimesi motiveerida, peegeldades
seda, kui ilus igaüks on. Et ei unustataks ära, kui ilusaid ja
individuaalseid külgi kõigil meist on.
P: Just, me olemegi nii palju mõelnud
sellele, kuidas ühiskonda parandada, et inimestel kaoks müür
iseenda tegeliku mina ja välise mina vahelt. Kuidas müüri kaotada
ja kontakt iseendaga taas tekitada?
E: Võib-olla tõesti aitaks, kui me
neile hingepilte näitaks. Komöödia ja huumor võib ka aidata nende
inimeste puhul.
M: Lastel on see kontakt olemas. Peaks
ennetama seda probleemi, et lastel ei tekiks ühenduse ärakadumist,
sest tavaliselt lapsed on ju enda loomusega hästi ühenduses. Kui
saaks toetada nende arengut!
P: Kas sa oled mõnele inimesele mitu
korda ka hingepilti joonistanud ja kas see on ajas muutunud?
M: Mkm. Ma olen selle muutumise peale
mõelnud küll, aga ma olen veel küllaltki noor ja pole olnud veel
olukorda, et saan kellestki 10 aastat hiljem uuesti pildi teha...
Tahaks seda kunagi proovida! Tundub, et mingid detailid võivad
muutuda, aga usun, et olemus ei muutu, see on midagi nii
iseloomulikku inimesele...
E: Kas auraväli on seotud
hingepildiga?
M: Ma ei tea, sest ma ei ole seda nii
palju uurinud, seal võib kindlasti olla mingi seos, aga mulle
tundub, et aura on äkki selline asi, mis võib rohkem muutuda elu
jooksul. Ma arvan et see hingepilt on sügavam ja nii palju ei muutu.
E: Muutub miljonite aastatega, ühe
eluga võib-olla mitte.
M: Võib-olla jah... Tegelikult, kui
täpsem olla, siis koosneb hing kahest osast: hingest ja vaimust.
Vaim on see surematu osa meist, mis rändab läbi elude ja väga
palju ei muutu. Hing on meiega kaasas vaid ühes elus ja eksisteerib
nii kaua kuni meid peale surma siin maailmas mäletatakse. Minu
hingepilte võiks tegelikult nimetada hinge- ja vaimupiltideks, sest
ma maalin neid mõlemaid tasandeid koos. Tahaks proovida ühes elus
ja teises elus teha hingepilti ja siis erinevusi võrrelda, see oleks
lahe!
Universumi süda |
Uinuv jumalanna |
Fraktaalne maailm I |
P: Ma hiljuti lugesin ühte blogipostitust, kus ühel seminaril oli teemaks Hawaii õpetus, mille kohaselt mitte ainult inimesel ei ole Kõrgem Mina, vaid ka mingil kollektiivil, grupil või inimeste kooslusel on Kõrgem Mina. Kas sa saaksid inimeste koosluse hinge ka tunnetada?
M: Ma arvan küll jah. Ma arvan, et
siis ma tunnetaksin nende koosolemist, paneksin sinna pilti nende
sünergiat. Sinna läheks siis ilmselt kahe inimese elemendid – kui
on kaks inimest. Grupi kohta ma isegi ei tea praegu.
E: Kas sa organisatsiooni hingepilti
saaksid teha?
M: Ma ei ole veel teinud sellist asja,
see oleks huvitav. See oleks teine asi, see ei oleks nagu inimese
hing enam. Ma tunnetaksin selle organisatsiooni olemust, mis on sinna
sisse pandud, sellest tekib ka mingi oma hing kuidagi...
E: Organisatsioon on ju ka elus, see
energiakogum on elus ja tal on mingi oma soov. Võib-olla kui me
joonistaks neid hingepilte, saaksid organisatsiooni liikmed aru,
kuskohas nad on üldse.
M: See on päris huvitav mõte tõesti.
Katsetaksin seda hea meelega.
P: Kas sina arvad, et igaüks võib
hingepilti joonistada või see on rohkem nagu anne või jumala
kingitus sulle?
M: Ma ei tea... Ma hiljuti natuke
uurisin „ande” tähendust. Leidsin huvitava tõlgenduse, et anne
on selline asi, millega sa oled eelmistes eludes hästi palju
tegelenud ning selles elus, kui hakkad selle alaga tegelema, tulevad
alateadlikult need kogemused meelde ja see oskus areneb hästi
kiiresti. Kui hakkad midagi selles elus alles täitsa nullist õppima,
siis järgmises elus võib-olla tuleb see palju lihtsamalt ja nii
edasi. Näiteks taimedega on mul küll nii, et ma kuidagi
intuitiivselt juba mingeid asju tunnetan ja saan aru nende kohta.
Võimalik, et igaüks oskaks midagi sarnast teha, aga see väljenduks
võib-olla erinevalt, mõni kirjutab või teeb midagi muud. Mina loon
läbi visuaalse poole. Kindlasti igaüks on võimeline inimese hinge
tunnetama, see on intuitsiooni ja tunnetamise teema. Erineb lihtsalt
see, mis kujul.
P: Kas sa nimetaksid hingepiltide
maalimise võimet sensitiivseks võimeks ja milliseid sensitiivseid
võimeid sul veel on?
M: Arvan jah, et see on sensitiivne,
kuna see on tunnetamine, nagu intuitsiooni järgi. See tunnetamine
võibki olla üks võime, mis jaotub eri kohtadesse. Ma olen näiteks
taro kaartidega tegelenud. Olen kogenud väga õrnalt telepaatilisi
sidemeid, mitte nagu sõnadega, vaid kui mul on olnud paari inimesega
hästi lähedane side, siis olen tunnetanud nende emotsioone kui nad
on hästi kaugel. Ma alguses mõtlesin, et need on minu emotsioonid,
aga siis sain aru, et see on ju teine inimene – lõikasin sideme
ära ja kohe läksid tunded minema, see oli väga huvitav. Veel üks
teema on unenäod, ma näen huvitavaid unenägusid mõnikord.
Taimedega suhtlemine ka. Näiteks vahel ma olen mõelnud, et tahaks
mingit taime korjata ja siis olengi leidnud ta niiöelda täiesti
juhuslikult kusagilt, kuigi ma varem ei teadnud üldse, kust teda
otsida. Siis veel inglitega suhtlemine... Sada erinevat asja on
tegelikult!
E: Mis taro pakk sul on?
Mirjami taro |
P: Nii hea mõte!
E: Jaa, ära karda abi küsida.
P: Kui rääkida floorapiltidest, siis
kas sa ise ka neid haldjaid näed, keda seal kujutad?
M: Ma ei näe neid niimoodi
füüsiliselt, looduses keksimas... Kui hakkan maalima, siis tunnetan
selle ära, haldjad ja muud olendid tulevad iseenesest mu vaimusilma
ette ja siis läbi mu käte siia maailma. Tihti kui keegi vaatab seda
pilti, siis ta tunneb samuti, et see on nii loogiline, sellised nad
just peaksidki olema.
P: Sa kujutad palju haldjaid ja
ingleid, aga kas sa tumedaid tegeleasi ka näed, tajud või tunnetad?
M: Jaa. Näiteks kui ma olen iseennast
analüüsinud, et miks mul on mõni negatiivne emotsioon, ja kui siis
olen teraapiliselt joonistanud midagi, siis olen küll kujutanud ka
neid olendeid või sümboleid, kes esindavad tumedat poolt või kes
imevad sinu energiat. Aga ma nii palju ei pane rõhku sellele, see
olgu rohkem teraapiline pool. Maailmaga jagaksin praegu pigem
positiivsema sõnumiga pilte, sest usun, et see, millele me jõudu
anname muutubki tugevamaks.
P: Kas müstilised reaalsused või
muinasjutumaailmad, mida sa kujutad, kas need on päriselt olemas?
M: Ma usun küll jaa. Need ongi
sellised natukene teise tasandi reaalsused, mida peab teistmoodi
tunnetama ja mida nii lihtsalt silmaga ei näe. Aga minu jaoks on
need küll olemas. Võib-olla teistes reaalsustes elavate olendite
jaoks oleme meie hoopis need müstilised muinasjututegelased, kelle
olemasolusse paljud ei usugi :).
E: Inimmõistus ei suuda midagi välja
mõelda, mida juba ei ole olemas. Me suudame ainult kanaldada seda.
M: See on hea point.
P: Kasutad elulille motiive,
fraktaalsust ja geomeetriat. Kust need tulevad ja mida need
tähendavad?
M: Elulill on ühe maali peal... või
on mujal ka? Aga need teemad on mind huvitanud, olen neid natukene
uurinud. Kui hakkasin maalima (maali nimega „Universumi süda“,
kus elulill peal on), siis see info tuli kohe pähe ja sellest
kujunes selline mandala. See pole küll täpselt elulill, seal on ka
muid elemente juures.
Fraktaleid hakkasin kujutama
sellepärast, et mu matemaatikaõpetajast tädi on selle teemaga
põhjalikult tegelenud ja tema kaudu hakkasin minagi neid rohkem
uurima. Lugesin fraktalitest raamatuid ja see nii kõnetas mind,
kuidas meil siin maailmas kõik kordub ja on nagu ühtne muster, eks.
Suures plaanis ja väikses plaanis ja igal pool on sarnased mustrid.
See räägib midagi, see on nagu ühtne maatriks.
P: Eestis on ju ka oma rahvuslikud
sümbolid, lihtsalt natuke teistsugused.
M: Eestis on ka näiteks varasematel
aegadel elulille sümbolit kasutatud.
P: Võib-olla see on eesti ühisteadvuse
väljendus.
E: Kas sa oled võimeline tegema mingit
praktilist töötuba ka sellel teemal?
M: Hingepiltide teemal või?
E: No näiteks, või mis iganes sulle
meeldib.
M: Ma olen mõelnud töötubade peale,
aga mitte seda, et iga inimene hakkab hingepilti maalima – ma
arvan, et see on liiga suur hüpe nullist. Aga me tahame Indrekuga
[Mirjami poisssõber] koos teha sellist töötuba, kus tema mängib
heliteraapilist muusikat, mille taustal teeme osalistele juhendatud
meditatsiooni ja pärast saab igaüks oma rännakukogemusi
joonistada. Seal oleks kunst kui vahend, mille abil oma kogemusi
paremini jäädvustada ja läbi tunnetada. Või siis juhendada
tunnetuslikku kunsti lihtsalt, alguses maalida enda hetkeemotsioone,
õppida oma tundeid väljendama. Ja hiljem, kui näiteks on
püsigrupp, saaks hakata edasi liikuma, rohkem sügavamalt kunsti
tegema.
E: Jaa, jaa.
P: Sul on see nii kihvt mõte.
P: Kas sul on endal mõni lemmikteos
(enda maalitud piltidest)? Ja mis on selle lugu?
M: Pigem on muidugi nii, et kõige uuem
on lemmik, sest et kõik on nii huvitavad. See, mis parasjagu käsil
on, inspireerib ka kõige rohkem. Nii et ma ei saa ühte öelda. Või
siis... Võib-olla taimeseeriast, mulle väga meeldib see kummeli
pilt, mis tuli selline roosakas ja seal on peal üks ingel. Mind väga
liigutas selle pildi maalimine, oli kuidagi hästi oluline teema
mulle. See on küll üks lemmikuid.
P: Mis su kõige viimatine töö on?
M: Pooleli on praegu töö, mille
tellis üks paar koju magamistoa seinale. See on kahele inimesele
mõeldud pilt, et luua nende koosolemisse head energiat ja
intiimsust. Selline sensuaalne, paarile mõeldud teos. See on väga
huvitav.
P: Viimane küsimus ongi! Kust veel
saab sinu pilte näha, kas sa käid kuskil esinemas, võib-olla sul
on nimekiri tulevastest üritustest?
M: Praegu on mu maalid Viljandis
Viirukipoes kuni jaanuarikuuni. Järgmisel nädal on Klaarsuse
üritus, sinna lähen ka oma töid tutvustama. Kindlasti tulevikus
lähen veel kusagile, aga mul ei ole see ette planeeritud niimoodi.
Läbi facebooki ja instagrami on kõige mugavam end
minu ürituste tegemistega kursis hoida.
P: Kus Viljandis viirukipood on?
M: Kesklinnas, Kultuuriakadeemia
lähedal. Otsi Facebookist „Viljandi Viirukipood”.
Aitäh, aitäh, aitäh sulle, Mirjam!
Lõpetuseks saime veel mõlemad Erkiga
võimaluse tõmmata endale taro kaardi Mirjami omatehtud taro pakist
ning siis pidigi igaüks oma teed tõttama. Huviga jääme ootama
Mirjami uusi kunstiteoseid ning uusi hingesügavusi, kuhu tal on
annet sukelduda!
Mirjami taro. Foto: Jessica Elisabeth Luik |
Mirjam maaliga. Foto: Jessica Elisabeth Luik |
Ups! Boonuslõik meie vestlusest, kus arutame kogukondliku eluviisi teemal.
Looduslähedus kõnetab meid kõiki kolme.
P: Võib-olla me
saame sind kutsuda töötuba tegema Ubuntusse. See on see koht, MTÜ,
kus praegu toimub meie arendus kogukonna suunal.
E: See on uus
ühiskonnakorraldus, mis on inimestekeskne, kogukondadepõhine. Iga
kogukond on autonoomne üksus, täiesti iseseisev; kogukond on umbes
5000 inimest. Nad ei ela muidugi koos ühes kommuuni majas. On
praktilisi õpetusi, et saada kõik vajadused kaetud – vesi, toit,
energia, elekter, kultuur, haridus – väga süsteemne lähenemine,
aga panustamispõhine.
M: Annetamispõhine
või?
E: Mõtlen natuke
teistmoodi, niimoodi, et vaadatakse, mida ja kui palju on vaja
kogukonnal toota. Alguses toodetakse nii palju kui vaja pluss kaks
ühikut, need ühikud lähevad üleminekufaasis müügiks. Aga
lõppmudeliks on see, et toodetakse täpselt nii palju, kui vaja on.
Kui kõik tehnoloogiad, mis meil praegu on, oleks sinna suunatud,
siis meie töönädal oleks 4h nädalas. Ehk siis see on kohustuslik
osa mis sa pead tegema, 4h nädalas. Aga keegi ei keela rohkem
tegemast.
M: Kõlab väga
ideaalselt, kui see toimiks nii, siis oleks küll väga lahe.
E: Nüüd Kanadas
esimene linn hakkab seda asja tegema. 3000-5000 inimest ning erinevad
projektid lähevad töösse.
M: Kas seal elab
inimesi kõigilt vajalikelt erialadelt, kes oskavad kõiki asju teha?
E: Ju siis...
M: See eeldab ju
seda, et oleksid erinevad inimesed koos, et kõik vajadused saaksid
kaetud, mitte nii, et kõik inimesed on ainult muusikud või
kunstnikud, onju.
E: Seda küll jah,
rõhutakse ikkagi iseseisvusele. Projektid on need, mille järele on
vajadus. Meil on vaja kõigil toitu ja toasoe saada.
M: Nojah, selliseid
asju oskab ju igaüks teha, kui ta õpib piisavalt, siis lihtsalt
valid, mis sulle rohkem meeldib.
E: Taoline
korraldus võib-olla meelitab selliseid geniaalsemaid inimesi kohale,
kes tahavadki vabadust, ma arvan, et see on see, mille arvelt
tegelikult hakkab paremini minema. Mingi vend lihtsalt mõtleb, et
mul viskas tavasüsteemielu üle, kolin sinna elama.
M: See kõlab väga
hästi. Tahaks küll niimoodi elada, 4h nädalas teed tööd ja siis
ülejäänud aja saab maalida.
P: Jaa, just.
E: See töö võib
isegi olla ka õpetamine.
M: See võib olla
ka jah... Mind kõnetab muidugi väga ka toidu kasvatamine ja kõik
see, sest mind väga huvitavad taimed. Võib erinevaid asju teha, see
oleks huvitav.
E: Ja ma räägin,
et see kõik on võimalik, sest teadlased tegid ennustusi juba
60ndatel, et kui see produktiivsus ja kõik need asjad arenevad nii,
nagu meil arenevad, siis nüüdseks, nüüd praegusel ajal peaks
töötama üks leibkonna liige 10 tundi nädalas, et kõik ära
toita.
M: Okeei.. praegu
siis inimesed orjavad ju ennast surnuks!
E: 90% asju on
täiesti... enda busyks tegemine.
P: Kontoritööd,
paberitööd...
M: Otsitakse,
luuakse mõttetuid töid juurde, kuna inimestel on vaja
üürimaksmisraha, onju.
E: Nõutakse „on
vaja tööd!”, aga kõik asjad on juba tehtud.
M: Aga ilma tööta
ei saa olla, sest siis ei saa elada, ei ole raha, et elada.
P: Sellepärast
võikski õppida reaalselt ennast toestama ja teostama, kasvatades
ise toitu, õmmeldes oma riided, õppides pesuvahendeid tegema ja
kodu ehitama... Seda võiks õppida, selle asemel, et nõuda mingit
sekretäritöökohta või misiganes.
M: Ma arvan, et
selles olukorras ma tahaks lõpuks teha palju rohkem tööd kui neli
tundi nädalas... See on nii huvitav.
E: Ongi jaa. Siis
need projektid on nagu mingid kogukonnaprojektid, ütleme, et korraga
võib olla isegi 2000 erinevat projekti ja sa võid ükskõik
millisesse projekti minna, ükskõik keda aidata. Ühesõnaga,
ühiskond minu visioonis muutub siis õppijateks ja õpetajateks,
kõik on õppijad ja kõik on õpetajad, lihtsalt kogu aeg
vahetatakse alasid. Lõpuks tekivad multitalentidest inimesed, kes
suudavad kõike teha.
M: Kõlab nii hästi
ju. Mul on nii palju asju, mida ma olen kogu aeg katsetanud, mida
võiks jagada, näiteks kreemide ja looduskosmeetika tegemine, kunsti
õpetamine, ravimtaimed ja loodusravimid, igast asju on... Nii põnev!
E: Ja juba 25-selt,
eks. Ma võiks ka – fotograafia, videograafia, monteerimine jms.
M: Ongi, me võiks
palju nooremana olla nii andekad, kui ei peaks raiskama aega
tegelikult mõttetutele asjadele.
E: Praegu on
oluline hoida mõtetes seda visiooni, siis me anname sinna energiat
ja siis ühel hetkel... küll ta realiseerub.