17. sept 2017

Kunstiteraapia

Rõõm on blogi kirjutada! Ma olen seda hetke juba nii kaua oodanud, uurimistöö kirjutamise ajal või muid (olgem ausad) vähemnauditavaid kohustusi tehes on ikka siuke tunne, et miks ma ometi seda teen, kui võiks hoopis blogida...
Ja nüüd, lõpuks ometi (tänu Erkile!) on mul see üks vaba hetk, kus saan maha istuda ja alustada eelmise nädalavahetuse seikluste kirjapanekuga.

Käisime Erki ja empsiga sellisel üritusel nagu "Lastelaager täiskasvanutele" (mitte see Tom Valsbergi ja Jane Kruusi laager, vaid hoopis üks teine). Tegelikult viis seda läbi mu ema endine geograafiaõpetaja Anu, sellepärast läksimegi, et emal tekkis huvi ja tegi ettepaneku minna. "Kunstiklassi" juhendas Triin. Seminari kirjelduses seisab: "Vaatame, kuidas läbi loomingu leida praktilisi lahendusi oma elu tupikseisudele ja läheneda kõigele, mis elu toob spontaanselt, mänguliselt ja rõõmsalt". Mul ei olnud absoluutselt mingeid ootusi, eelarvamusi, lihtsalt läksin.

Nõnda siis pakkisime kaasa oma kunstitarbed, magamiskotid ja toidukraami ja asusime Mustvee suunas teele. Kohale jõudes tutvusime teistega, väga armsate ja soojade inimestega, kellega juba esimeste kõneluste hetkedel tekkis tunne, nagu oleks neid varem kuskilt tundnud.
Ma pean ütlema, et tol hetkel, kui me kohale jõudsime, oli mul tegelikult väga kehv olla. Mingil põhjusel oli tundlikkus kuidagi ülisuur ja mõtted kiusasid tagant. Mingid sisemised emotsioonid keesid üle ja tahtsid välja tulla. Aga neid inimesi seal nähes ma tundsin, et ma olen kaitstud keskkonnas, et ma võin olla aus enda ja teistega, ja ma teadsin, et kui ma nüüd sel hetkel olen aus, siis sellest on mulle hiljem väga palju kasu. Niiet esialgu ma olin väga vaikne ja lõpuks isegi ei üritanud pisaraid tagasi hoida, mis tahtsid nähtavale tulla.

Ma tunnen, et nutmine võiks olla rohkem levinud praktika - teraapia vorm -, aga mitte selline, et sa tohid seda ainult üksinduses teha, ei... On suur julgustükk teiste, võõraste inimeste ees nutta, sest inimeste vahel on müürid, mis tekitavad väikeses minas eraldatuse tunde, ja sinu enda ümber on kaitsvad müürid, sest sinu sees on midagi väga ilusat ja õrna ja sa vahest jutskui arvaks, et teiste sees seda polegi, kuna keegi ei näita seda välja... Aga on, kõigi sees on nii armsaid ja õrnu tundeid ja soove ja neid saab üksteisega jagada, lastes müüridel ja tõketel langeda. Nuttes teiste ees sa lased teised endale ligi ja samal ajal näed nende ilu ja delikaatsust, kui head ja hoolivad on inimesed, kui nad lasevad sul lihtsalt olla selline, nagu sa oled.
Ja teate mis, nii pääseb abi ka ligemale.

Ja oiii mis kunsti me siis seal kõik tegime :). Värvisime kividele, meisterdasime puhvis lillekesi rinda, puust laevukesi, pihlakatest kaelakeesid, kes tegi templimaali, kes värvis küünlaaluseid, kes joonistas või maalis niisama.
Ja mina ka lasin oma loovuse välja. Ma ei ole kunagi eriti palju joonistanud ega maalinud, ilmselt sellise levinud arvamuse pärast nagu "ma ei oska" :D. Aga kunst ei pruugi ju olla ainult oskuse väljendus, kõige ehedam kunst on siiras tunnete ja ideede virrvarr, kus mõtted on üldse välja lülitatud ja käsi liigub ja teab ise hoopis paremini, mida on vaja paberil kujutada. Vähemalt niimoodi toimisin mina seal seminaril, ja imestusega jälgisin, kuidas mingi pinge või blokk kaob joonistamisel, kui end lihtsalt vabaks lasta ja usaldada.
Küsimus ei ole perfektsuses, vaid autentsuses...?

Ja siis ma joonistasin oma väga väga segased tunded paberile ja põletasin hiljem lõkkes ära.




Olid nii kihvtid puuplaadid, millele sai pintseldada:




Õhtul päras suuri kunstišedöövreid ja lõkketalguid käisime veel ka saunas ja kraapisime end aedvaagiga, mis tegi naha siidiselt pehmeks. Pärast sauna oli kohe nii värskendav olla, elus inimese tunne :D. Aga kui saunalised tuppa jõudsid, olid teised juba astroloogiaõppetundidega alustanud ehk kuulasid oma sünnikaartide kohta infot. Mina sain ka ühe pika ja sisuka lugemise, millele olen väga, väga tänulik. Keskne õppetund, mille sain: ennast tasub usaldada ja armastada sellisena, nagu oled. Ja Elu. Hiljem lisandus sellele uusi tasandeid ja uusi arusaamu.

Uni oli väga magus, seal paigas lihtsalt oli selline suurepärane energia, mis tõmbas kuidagi väga sügavale... Ma ei oskagi täpselt kirjeldada. Aga väga vaimustav. Järgmisel hommikul oli nii hea ärgata, koos hommikust süüa, juttu rääkida, õues jalutada. Ilm oli ka ilus ja isegi liblikaid nägin päris mitmeid. Siis käisime suure kivihunniku otsas ronimas, mis rääkis oma juttu, ja kivilabürindis, mis viis enda keskmesse. Tegime nalja. Tundsime end hästi. Uus päev oli nii päikseline.
Kui tagasi tuppa läksime, ajasime veel intervjuu vormis juttu ning maalisime. Mäletan, et minu pildist loeti hiljem välja, et võrreldes sellega, mis ma eelneval päeval olin joonistanud, oleks ma justkui transformatsiooni läbi teinud.



Labürint



Jah, see blogipostitus tuli väga isiklik. Ma rääkisin vaid endast ja veel väga sügavalt. Aga kui juhtumisi teised osalised elasid sama sügavaid tundmusi läbi, siis ma ei saagi kohe kuidagi nende kohta midagi jutustada. Võin vaid öelda: seltskond oli meeletult tore ja armas, mul oli väga huvitav ja lõbus ning ma olen kõigele ja kõigile hästi-hästi tänulik. Aitäh!!!

Anu Kallavuse kodulehel on kirjas: "Saan sulle vaid meenutada seda, mida sa isegi tead." Ja täpselt nii seminaril läkski. Nii tore, kui kahtlused asenduvad usalduse ja äratundmisega.
Kogu käesolev nädal on eelmisest laupäevast-pühapäevast inspireerituna kulgenud justkui uues energias ja teadmistes. Usaldan ennast ja üha rohkem üritan end peast südamesse ümber lülitada, üha rohkem nõustun eluga, et jah, ta peabki just selline olema ja mina samuti. Austada ennast oma piiratuses tähendab austada Loojat tema piirituses.
Või midagi sellist :D.

Erki istus hetkeks maha ja kui püsti tõusis, oli sündinud video. Niiiii andekas. Niii tore!





Marianne kinkis mulle luulekogu, "Reaalsusesse teispool reaalsust", autoriks Kristel Põld. Niipalju, kui jõudsin sirvida-lugeda, meeldis väga, väga, väga. Üks luuletus tundub siia hästi sobivat.

Enne kui loed, võta palun üks rahulik hetk ja lihtsalt ole.
Hinga korraks sügavalt sisse-välja, lõdvestu, tule teadvelolekusse.

Siis loe.




MA NÄEN END

ma näen end
mu vend
ma näen end

näen oma nägu
näen oma tegu
mu mõttelend on minu
selline olengi

nüüd tean, kes olen ma selline
selliseks mind on just loodud

õnn olla on see, kes olen
ei ole ma kellegi kloun

õnn teada, kes säärane olen
mul julgus on olla just mina

ma näen end
mu vend
ma näen end

10. sept 2017

Kolmainsus raporteerib Sänna Kultuurimõisast

Armas Grete tegi latte arti...
Ja joonistas minu sinna peale! Uskumatu.
Loodan ise ka kunagi enda elus sellise ilu ja harmoonia leveli saavutada :)

*

Aitäh kõigile, kes siiani on andnud blogi tagasisidet või lihtsalt mulle märku andnud, et nad loevad ja et huvi on! See on minu jaoks nii-nii oluline, kuna ma ei pea seda blogi endale mälestuste jäädvustamiseks, vaid ma tahangi oma põnevaid kogemusi jagada justnimelt teiega. Ja kogemused ON põnevad. Võib-olla ma ei suuda neid nii hästi edasi anda, aga minu jaoks on viimased kuud ja nädalad olnud silmiavardavad, ülihuvitavad, inspireerivad ning tundub kummaline kõiki neid uusi suundi ainult endale hoida.

Rõhutan, et ma ei pretendeeri oma kirjutistega tõele, st miski siin blogis ei ole kivisseraiutud reegel. Ma lihtsalt elan seda kõike läbi, kogen ja õpin. Ma muutun iga päevaga ja ilmselt ka mu sissekannete sisu hakkab ajas muutuma. Kuid siiski tunnen ja tean, et see blogi on vajalik. Vajalik on ka teie tagasiside, nii halb kui hea! Aitäh! ♥

*

See esmaspäev oli üks vingemast vingem päev, sest käisime külas Sänna Kultuurimõisas.

Kes? Remo, Erki ja Pille ehk heli, pilt ja sõna (Remo on audiofiil ja teeb SoundCloudis podcasti, Erki tegeleb foto ja filmiga ja mina pean blogi) ehk kolmainsus, nagu me ise end kutsusime :).

Kus? Võrumaal. Mööda maanteed sinna sõites oli täpselt selline tunne, et ühele poole (põhja) jääb tsivilisatsioon, Eesti, ja teisel pool maanteed, lõunas, suurte metsade taga on maailma ots... Ning et Sänna jääb täpselt piiripeale.

Mis? Sänna Kultuurimõis on Sänna mõisas ja selles ümbruses tegutsev väike kogukond, kelle põhivaldkonnaks on uutlaadi (vabateaduse vormis) kool - Leiutajate Külakool. Neil toimuvad seal ka seminarid, kontserdid, joogatunnid, etnolaagrid jm üritused, huvilistele üüritakse välja pisikesi kortereid ja alati on oodatud vabatahtlikud, kes soovivad kogukonnaelusse panustada või sellistlaadi elu tundma õppida. Rohkem infot kodulehelt: https://www.kultuurimois.ee.

Miks? Külastame Ubuntu Eesti raames erinevaid kogukondi, kui aus olla, siis ma pole veel päris täpselt aru saanud, mis eesmärgil :D. Ubuntu mõttes tahetakse vist kogukondade ühendust teha, et sarnaselt mõtlevad ja tegutsevad inimesed saaksid jagada oma kogemusi ja jõud ühendada. Aga mina läksin lihtsalt kõrvetava huvi pärast - mis asi on kogukond ja kuidas see toimib.

Kohale jõudes kohtusime esiteks Hendrikuga, üks kogukonna loojaist, kes parasjagu andis lastele esimese koolipäeva esimest matemaatikatundi :). Kiire tutvustuse järel saatis ta meid edasi maja ja raamatukogu uudistama, et ise tundi edasi anda.
Raamatukogus kohtusime raamatukoguhoidja Kristiga, kes tegeleb raamatute komplekteerimise ja tellimisega ning vajadusel aitab ka muudes kogukonnatöödes. Ta rääkis, et Sänna kogukond on eriline selle poolest, et inimesed ei ole seal kogu aeg füüsiliselt kohal, vaid käivad vastavalt vajadusele. Neid ühendab soov, mõte, tegu, kuid mitte ilmtingimata füüsiline kohalolu.
Tema sõnul elab mõisaalal parasjagu neli perekonda, kellest üks plaanib lähiajal edasi liikuda. Sest, Krista sõnul, kogukonnamajadega ongi nii, et inimesed käivad sealt tihtli läbi, lähevad oma kogemusi ja õppetunde saama ning siis avastavad, et nüüd on aeg edasi liikuda. Ja paljud kogukondade elanikud ongi rändava eluviisiga inimesed.

Järgmiseks kohtusime majaemand Kadiga, kes oli parasjagu ametis lõuna valmistamisega. Lõuna oli ka hästi vahva - sõime üliiiimaitsvat taimetoitu ja jõime teed, enne söömist tegime väikse tänulikkuse ringi.



 Päikeseratas, päikeseratas :)


Pärastpoole tutvustas Kadi mõisa ajalugu ja kogukonna loomist. Nad alustasid Hendrikuga Sänna mõisa renoveerimist kaheksa aastat tagasi, ilma et neil oleks õrna aimugi, mis sellest saab või kuidas oleks õige toimida. Ainus, millele nad said toetuda, oli tunne südames. Kadi puhul mängis rolli see, et ta alati teadis, et tavavoolu koolisüsteem ei sobi tema olemusega kokku. Nii loodigi kogukonna juurde alternatiivkool - Leiutajate Külakool.
Kuid kogukonnaelu liikumine on Kadi sõnul alati väga-väga tsükliline - kord sujub kõik suurepäraselt, siis jälle on väga rasked perioodid. Mõnikord satub sinna palju inimesi korraga kokku, teinekord kõik justkui põgeneks eemale.
Kogukonnaelu kirjeldas Kadi kui karmakatelt. Et alguses tullakse kohale suure entusiasmiga – nüüd oleme vabad, teeme uusi asju, alustame uut vinget elu, ja alguses see nii ongi, aga mingi aja pärast entusiasm vaibub ja sügavalt seest hakkab pinnale kooruma asju, mis vajavad tähelepanu. Suured probleemid tulevad kõik esiplaanile ja siis on kaks võimalust: kas kohkud tagasi ja annad alla või murrad raskustest läbi. See olevat väga valus, aga väga ilus protsess. Ja taas tsükliline - läbimurdele järgneb puhkehetk, aga pärast lühikest rahulolufaasi hakkab karmakatel uuesti tööle, ja veel sügavamalt.

Sellest, mida Kadi ja Hendrik meile intervjuudes rääkisid, võiks terve pika ajaleheartikli kirjutada (või lausa mitu), aga kuna meil oli ju kaasas tore raadioreporter Remo :) siis ma hoopis suunan igat huvilist edasi tema SoundCloudi lehele, kust saab kuulata täispikkuses intervjuud Hendrikuga. Või siis saab sama asja vaadata pildiga Youtubest, Ubuntu kanalilt. Väga, väga soovitan kuulata/vaadata! Eriti neile, kes usuvad, et praegune koolisüsteem on ajast ja arust ning et asemele oleks vaja midagi efektiivsemat, vabamat ja ausamat. (Kooli kohta kuuleb alates 11:04.)
Remo intervjueerib: https://soundcloud.com/tunnike-iseendaga/vastutus-teeb-vabaks-ft-hendrik-noor
Erki filmib: https://www.youtube.com/watch?v=YmHRVH3FCzQ



 Mulle väga meeldis raamatukogu raamatuvalik :)


Kirjutan lihtsalt mõned tsitaadid üles intervjuust Hendrikuga:
"Oma ideaalis ma unistasin sellest, et töö ja hobi oleks täpselt samad asjad."
"Inimesed mõtlevad, et maaelu on "Bullerby"... Aga tegelikkuses on "Tõde ja õigus" hoopis." :)
"Ma polegi kordagi kahetsenud, et maale sai kolitud."
"Kool võiks olla lapsest lähtuv, lapse huvidest lähtuv, ja seega hästi spontaanne. Oleneb, mis laste kogumi sünergiast üles kerkib, sellest saab õppetöö kese."
"Eesti kooli puudutavad seadused on päris liberaalsed. Nad küll sätestavad ära, kuhu sa pead jõudma iga 3 aasta tagant, aga kui nüüd täpselt vaadata, siis kuidas õpetaja sinna jõuab, on täielikult selle õpetaja teha, on täielikult selle kooli teha. See võimaldab väga laia metoodilist vabadust."

Aa, muuseas, Leiutajate Külakooli õpilastel tekkis huvi tsirkuse vastu, mille tulemusel panid 7-12-aastased lapsed täiesti ise püsti oma firma. Kuulake selle kohta, see on võimas! Tavakooli õpilased kipuvad jääma sõltuvaks, kuid need lapsed siin on suurepärane näide iseseisvusest ja ettevõtlikkusest. https://www.circus24.ee/.

"Kui koos elada kogukonnana, siis üksteise tundmine läheb järjest suuremaks. Suhtlus läheb sügavamale. Kui esimene pool aastat või aasta aega sa räägid inimesega hobidest, ehitusasjadest söögist jms, siis ühel hetkel tekib see koht, kus enam ei viitsi ja see teemadering ammendab end. Hakkad (inimesi) nägema - inimesed muutuvad läbipaistvamaks. Tekib küsimus: miks me sellest pealiskaudsusest räägime, ma ju näen, et sul on mingi mure või rõõm või asi südamel. Siis hakatakse pigem räääkima nendest asjadest, mis on tavalise pealiskaudsuse taga ja läheb kiht sügavamale."
"Ühel hetkel läheb üsna kõhedaks, tulevad teatavad hirmud välja. Ma ei taha, et kõik teaksid seda minu kohta. Ma ei taha ka ise seda teada enda kohta, sest ma pole sellele otsa vaadanudki."
"Arvasin, et inimesed elavad kogukonnas koos, sest nii on lihtsam ja ökonoomsem. Tegelik sügavam mõte seal on hoopis midagi muud - läbi inimsuhete saada endast teadlikuks."

"(Klassi ees) ei pea teadma palju, ei pea oskama, ei pea olema autoriteet, ei midagi sellist ebaloomulikku, vaid lihtsalt olema sina ise hästi loomulikul kujul."
"Kool võib olla hästi lõbus koht, kus on kõigil hea olla. Lastel, õpetajatel ja vanematel ka ei tohiks väga stressi olla sellepärast, mis seal koolis toimub."
"Paljud lapsevanemad on väljendanud: "kahju, et mina ei saa siin käia!" Ja siis ongi nii, et lapsevanemad tulevad ka ja võtavad mingeid rolle. See on vahva koostegemine, ühisloome, ning seiklused ja unistused, mida lastega koos teha, võivad olla suured."
"Kool ei ole kui koht, kus sa valmistud eluks, vaid sa juba eladki! Võiks ju olla niimoodi?"
"Koolis ma õppisin end välja lülitama. Kool tähendas justkui surnud aega. Sellise tundliku, uudishimuliku hinge pidi korraks kõrvale panema. Kool peaks ju olema koht, kus tundlik, uudishimulik, ilus hing saaks justkui avaneda; õpetaja roll on luua tingimused, et see ilus õis saaks avaneda."
"Miks lapsevanemad lubavad seda, miks nad survestavad juurde, et sa pead olema parem kui naaber, klassi parim? Edu kultust süstitakse sisse - miks?"
"Ainuke asi, mis seda absurdi koos hoiab on see, et kõik teevad seda, millegipärast..."
"Vastutus tähendab vabadust."

*

Kui jaksasid selle mahuka postituse läbi lugeda, siis... palju õnne, aga mul on juba uus sama pikk jutt valmimas :D :D  Nimelt käisime mampsi ja Erkiga see nädalavahetus ühes väga, väga võimsas talus kunsti loomas, sisemisi energiaid transformeerimas, loodusega kontakti leidmas jpm. See oli niiiiiii uskumatult lahe kogemus, et vajab kirja panemist (kuigi see siis ilmselt kaotab vähemalt poole oma särast). Ma poleks elusees osanud arvata, et minus on nii palju loovust ja kunstihuvi peidus, aga vot...
Tasub uusi asju proovida. A bientot:)