Kunstiteraapia

Rõõm on blogi kirjutada! Ma olen seda hetke juba nii kaua oodanud, uurimistöö kirjutamise ajal või muid (olgem ausad) vähemnauditavaid kohustusi tehes on ikka siuke tunne, et miks ma ometi seda teen, kui võiks hoopis blogida...
Ja nüüd, lõpuks ometi (tänu Erkile!) on mul see üks vaba hetk, kus saan maha istuda ja alustada eelmise nädalavahetuse seikluste kirjapanekuga.

Käisime Erki ja empsiga sellisel üritusel nagu "Lastelaager täiskasvanutele" (mitte see Tom Valsbergi ja Jane Kruusi laager, vaid hoopis üks teine). Tegelikult viis seda läbi mu ema endine geograafiaõpetaja Anu, sellepärast läksimegi, et emal tekkis huvi ja tegi ettepaneku minna. "Kunstiklassi" juhendas Triin. Seminari kirjelduses seisab: "Vaatame, kuidas läbi loomingu leida praktilisi lahendusi oma elu tupikseisudele ja läheneda kõigele, mis elu toob spontaanselt, mänguliselt ja rõõmsalt". Mul ei olnud absoluutselt mingeid ootusi, eelarvamusi, lihtsalt läksin.

Nõnda siis pakkisime kaasa oma kunstitarbed, magamiskotid ja toidukraami ja asusime Mustvee suunas teele. Kohale jõudes tutvusime teistega, väga armsate ja soojade inimestega, kellega juba esimeste kõneluste hetkedel tekkis tunne, nagu oleks neid varem kuskilt tundnud.
Ma pean ütlema, et tol hetkel, kui me kohale jõudsime, oli mul tegelikult väga kehv olla. Mingil põhjusel oli tundlikkus kuidagi ülisuur ja mõtted kiusasid tagant. Mingid sisemised emotsioonid keesid üle ja tahtsid välja tulla. Aga neid inimesi seal nähes ma tundsin, et ma olen kaitstud keskkonnas, et ma võin olla aus enda ja teistega, ja ma teadsin, et kui ma nüüd sel hetkel olen aus, siis sellest on mulle hiljem väga palju kasu. Niiet esialgu ma olin väga vaikne ja lõpuks isegi ei üritanud pisaraid tagasi hoida, mis tahtsid nähtavale tulla.

Ma tunnen, et nutmine võiks olla rohkem levinud praktika - teraapia vorm -, aga mitte selline, et sa tohid seda ainult üksinduses teha, ei... On suur julgustükk teiste, võõraste inimeste ees nutta, sest inimeste vahel on müürid, mis tekitavad väikeses minas eraldatuse tunde, ja sinu enda ümber on kaitsvad müürid, sest sinu sees on midagi väga ilusat ja õrna ja sa vahest jutskui arvaks, et teiste sees seda polegi, kuna keegi ei näita seda välja... Aga on, kõigi sees on nii armsaid ja õrnu tundeid ja soove ja neid saab üksteisega jagada, lastes müüridel ja tõketel langeda. Nuttes teiste ees sa lased teised endale ligi ja samal ajal näed nende ilu ja delikaatsust, kui head ja hoolivad on inimesed, kui nad lasevad sul lihtsalt olla selline, nagu sa oled.
Ja teate mis, nii pääseb abi ka ligemale.

Ja oiii mis kunsti me siis seal kõik tegime :). Värvisime kividele, meisterdasime puhvis lillekesi rinda, puust laevukesi, pihlakatest kaelakeesid, kes tegi templimaali, kes värvis küünlaaluseid, kes joonistas või maalis niisama.
Ja mina ka lasin oma loovuse välja. Ma ei ole kunagi eriti palju joonistanud ega maalinud, ilmselt sellise levinud arvamuse pärast nagu "ma ei oska" :D. Aga kunst ei pruugi ju olla ainult oskuse väljendus, kõige ehedam kunst on siiras tunnete ja ideede virrvarr, kus mõtted on üldse välja lülitatud ja käsi liigub ja teab ise hoopis paremini, mida on vaja paberil kujutada. Vähemalt niimoodi toimisin mina seal seminaril, ja imestusega jälgisin, kuidas mingi pinge või blokk kaob joonistamisel, kui end lihtsalt vabaks lasta ja usaldada.
Küsimus ei ole perfektsuses, vaid autentsuses...?

Ja siis ma joonistasin oma väga väga segased tunded paberile ja põletasin hiljem lõkkes ära.

Olid nii kihvtid puuplaadid, millele sai pintseldada:

Õhtul päras suuri kunstišedöövreid ja lõkketalguid käisime veel ka saunas ja kraapisime end aedvaagiga, mis tegi naha siidiselt pehmeks. Pärast sauna oli kohe nii värskendav olla, elus inimese tunne :D. Aga kui saunalised tuppa jõudsid, olid teised juba astroloogiaõppetundidega alustanud ehk kuulasid oma sünnikaartide kohta infot. Mina sain ka ühe pika ja sisuka lugemise, millele olen väga, väga tänulik. Keskne õppetund, mille sain: ennast tasub usaldada ja armastada sellisena, nagu oled. Ja Elu. Hiljem lisandus sellele uusi tasandeid ja uusi arusaamu.

Uni oli väga magus, seal paigas lihtsalt oli selline suurepärane energia, mis tõmbas kuidagi väga sügavale... Ma ei oskagi täpselt kirjeldada. Aga väga vaimustav. Järgmisel hommikul oli nii hea ärgata, koos hommikust süüa, juttu rääkida, õues jalutada. Ilm oli ka ilus ja isegi liblikaid nägin päris mitmeid. Siis käisime suure kivihunniku otsas ronimas, mis rääkis oma juttu, ja kivilabürindis, mis viis enda keskmesse. Tegime nalja. Tundsime end hästi. Uus päev oli nii päikseline.
Kui tagasi tuppa läksime, ajasime veel intervjuu vormis juttu ning maalisime. Mäletan, et minu pildist loeti hiljem välja, et võrreldes sellega, mis ma eelneval päeval olin joonistanud, oleks ma justkui transformatsiooni läbi teinud.

Labürint

Jah, see blogipostitus tuli väga isiklik. Ma rääkisin vaid endast ja veel väga sügavalt. Aga kui juhtumisi teised osalised elasid sama sügavaid tundmusi läbi, siis ma ei saagi kohe kuidagi nende kohta midagi jutustada. Võin vaid öelda: seltskond oli meeletult tore ja armas, mul oli väga huvitav ja lõbus ning ma olen kõigele ja kõigile hästi-hästi tänulik. Aitäh!!!

Anu Kallavuse kodulehel on kirjas: "Saan sulle vaid meenutada seda, mida sa isegi tead." Ja täpselt nii seminaril läkski. Nii tore, kui kahtlused asenduvad usalduse ja äratundmisega.
Kogu käesolev nädal on eelmisest laupäevast-pühapäevast inspireerituna kulgenud justkui uues energias ja teadmistes. Usaldan ennast ja üha rohkem üritan end peast südamesse ümber lülitada, üha rohkem nõustun eluga, et jah, ta peabki just selline olema ja mina samuti. Austada ennast oma piiratuses tähendab austada Loojat tema piirituses.
Või midagi sellist :D.

Erki istus hetkeks maha ja kui püsti tõusis, oli sündinud video. Niiiii andekas. Niii tore!

Marianne kinkis mulle luulekogu, "Reaalsusesse teispool reaalsust", autoriks Kristel Põld. Niipalju, kui jõudsin sirvida-lugeda, meeldis väga, väga, väga. Üks luuletus tundub siia hästi sobivat.

Enne kui loed, võta palun üks rahulik hetk ja lihtsalt ole.
Hinga korraks sügavalt sisse-välja, lõdvestu, tule teadvelolekusse.

Siis loe.

MA NÄEN END

ma näen end

mu vend

ma näen end

näen oma nägu

näen oma tegu

mu mõttelend on minu

selline olengi

nüüd tean, kes olen ma selline

selliseks mind on just loodud

õnn olla on see, kes olen

ei ole ma kellegi kloun

õnn teada, kes säärane olen

mul julgus on olla just mina

ma näen end

mu vend

ma näen end