Meditatiivsed mõtted

Linnast ära, maale.

Jaa, ma soovitan kõigil, kel võimalik, käia pidevalt linnast väljas, ka sügisel. Näiteks kogu eilse päeva veetsin Kloogal ja see oli lihtsalt imeline! Oleksin seal veel kauem elutsenud, kui vähegi võimalust oleks olnud, kuna see sügisene imedemaa ja looduse värskus olid lihtsalt nii elustavad.

Aga samas ka toredad asjaolud tõid mind linna, nii et ma pole tegelikult üldse kurb, vastupidi :). Laupäeva õhtul mängisime Soveldaja seltskonnaga lauamänge ja täna hommikul oli üks üli-üli-üli-idülliline brunch Maarja tagahoovis, karaski ja koogi, (aelemis)jooga, lauamängude ja heade inimeste seltsis. Ning täna õhtul koosolek väga väga kihvtide Ubuntu liikmetega.

Aga siiski, Klooga...

See hommikupäike oli nii soe ja mõnus... Ja maja oleks justkui loodud poosetamiseks :)

Läksin hommikul esimese asjana maja taha mustikaid korjama, alguses ei saand vedama, pärast ei saanud pidama, sest avastasin põlvekõrgused põõsad hästi suurte mustikatega. Isa astus ka umbes kümme sammu uksest, et minna seenele. Mis nii viga elada. Hommikusöögiks mustikasmuuti ja kukeseene-porgandiriisikaomlett.
Siis käisin ma jalutamas ja uurisin seeni, Sipsik tuli ka kaasa ja sõi vahepeal mustikaid. Rahulik, mõnus, aeglane, vaikne, soe, kuldne, valgusküllane, lõhnav, puhastav, kaitsetpakkuv - selline oli päev.
Leidsin ühe lilli täis päikeselaigu, kus oli hästi palju liblikad (kes on justkui mu hingeloomad, mulle nii meeldivad ja näen neid ka kogu aeg igal pool), aga ka kiile ja muid sumistajaid. See muinasjutuline pilt tegi kohe tuju nii heaks, et viskasin ennast kaste ja päikese sisse pikali ja lihtsalt olin, tundsin sügavat meelerahu ja rõõmu. Kuulasin, kuidas putukad sumisevad, ritsikad siristavad ja üks hetk tuli isegi konnaonu täpselt minu kõrvale krooksuma, ju tal oli mingi oma jutt rääkida, mida ma (veel) ei osanud mõista ;).

Õppisin, lugesin raamatut ("Valgus kätest", B.A. Brennan) ja kirjutasin. Mul nii palju asju sees, et vaja blogiväliselt ka päevikut pidada :D. Ühesõnaga, produktiivne olin ka, ja siis juba oligi aeg linna sõita.

 Kes sind näksimas käis?

 Sipsik mustikal

Aga üks asi toimus Kloogal veel, mis mulle hästi sügavalt korda läks, ja ma tahan seda teiega jagada, äkki kellelgi on kasu. Kes usub, et meie maailm ei ole ainult kolmemõõtmeline ja füüsiline, vaid et materiaalne maailm on täis energiaid ja loodud läbi energia, siis võib ju huvi poolest seda praktikat enda peal katsetada.
Nimelt vaatasin oma südamesse. Ma ei ole 100% kindel, kas see oli minu hing, keda ma seal nägin, või armastus või Maa-ema või kõik kokku või midagi hoopis muud, aga igal juhul kogesin ma midagi väga kirjeldamatut ja ilusat. Ma sain vastuseid oma küsimustele, ma sain kogeda teadlikkuse-, rahu- ja ühtsusetunnet ning tingimusteta armastust. Praktikaga tutvusin siit.

Panin käima rahustava muusika, heitsin pikali ja hingasin sügavalt mitu korda sisse-välja, lõdvestusin. Siis algas visualiseerimine: kujutasin ette, et mu südametšakra juures on imeilus suur lootoseõis, mis on avali. Selle südamikus on kuldne uks. Võtsin hetke, et selle ukse juurde minna ja ta avada. Ukse taga on kuldne ruum ja selle kuldse ruumi sees on hing (mis minu jaoks nägi välja vormitu kuldse valguse koguna). Siin lõppes visualiseerimine. Nüüd võtsin jälle hetke, et saata välja taotlus: "Palun kõikidel mu hinge osadel tagasi tulla" ja tunnetasin või isegi nägin, kuidas hingeosad tõmbuvad tagasi oma algallika juurde. Kui kõik osad olid kohal, võttis valguskogu konkreetsed piirjooned ja välimuse ning tundsin suurt armastuse ja kaitstuse tunnet. Nüüd sain hingelt küsida, mida vaid soovisin.

Ma soovin, et teil kõigil avaneks võimalus enda sisse vaadates leida tõeline armastus ja rahu, sest see on seal olemas!
Olge terved ja olge kaunid. Valgust! ♥